|
||||
Nr 6 (564) Neljapäev, 14. veebruar 2002 |
||||
Arhiiv |
Arvata on, et teemal oh armastus, sina kallis, magus mesi on kõige rohkem mõeldud, räägitud, kirjutatud. Ja sellest hoolimata kõige vähem öeldud, ära öelda suudetud. Ju vist seepärast, et üks armastab hernesuppi, teine olümpiamänge, kolmas elukaaslast, neljas head muusikat… Ja mõni neid kõiki koos. Ehk teisiti ja ümber öeldes — sellel sõnal on ääretult suur koormus. Armastusest on kirjutatud tavatult palju (kas ka mõeldud?) just viimastel nädalatel. Kodutütarde juht Anne Eenpalu viis rühma tüdrukuid Keskerakonna kongressi tervitama, erakonna esimehele elagu hüüdma ning ristikheinalipu all vandetõotust andma. Väidetavalt üllatuskülalistena. Hinnangud on risti vastakad. On neid, kes Kaitseliidu, ka Naiskodukaitse põhikirja tundes pahandavad, öeldes, et sellised organisatsioonid peavad alati olema poliitikast eemal (kõrgemal), et seda rõhutab ka Kodutütarde organisatsiooni põhikiri. Jätke lapsed ja nende tore juht rahule, on teine poolus pateetiliselt hüüdmas. Põhjenduseks, et just nii ja ainult nii kasvatatakse aktiivseid noori, kes ühiskonnaelu sõlmprobleeme mõistavad, erakondade lootusi ja erisusi hinnata oskavad. Ka armastusest on õigusemõistjad rääkinud, isamaa-armastusest ja südameheadusest. Üks veetlev nelja tütre ema on kirjutanud, et vaid käsuliini järgides ei saa kedagi armastama õpetada, aga just seda vajavad meie lapsed kõige enam. On meenutatud ka seda, et kodutütred on varemgi poliitikat teinud, nimelt olid nad kaasas, kui president Lennart Meri represseerituile suvel murtud rukkilille märke kätte andis, ka olnuvat nad siin-seal mõnel valimisüritusel. Vaat siin ongi point. armastust vajame me kõik, lapsed kõige enam. Poliitikal ja poliitikal on vahe. Ei ole kaugeltki sama see, kas tervitatakse mis tahes erakonda ja elagutatakse tema esimeest, promotakse kedagi valimiskampaania ajal või võetakse osa pidulikust sündmusest, mis on erakondadeülene, isamaad armastama õpetav, on liigutav ja hingeminev kohtumine inimestega, kelle elu on olnud isamaa-armastuse tõestuseks. Lähenemas on vabariigi aastapäev. See sunnib olnule ja olevale mõtlema. Paraad, pidulik kontsert, vabariigi presidendi vastuvõtt, autasud parimaist parimaile… Kui sügavalt see kõik meid tegelikult puudutab? Kui oluline see on? Või jääb vastuvõtt pelgalt pingviinide paraadiks, ühtedele tualettide näitamise paigaks, teistele kodus teleri ees selle vaatamiseks, kes kui palju vanemaks on jäänud? Autasustatute lohenimekirjad… Kui sellises tempos edasi, siis noh, ainult miljonijagu meid ongi, varsti peaks igaühele mõni rist rinda jaguma. Juhan Liiv on kirjutanud: Sa oled kui salanaine, mu kallis kodumaa, ja seda küll avalikult ei tohi nimeta. Seda aega, kus sünnimaad avalikult ja häälekalt armastada ei tohtinud, on eakamad eestlased tundnud küll. Patriotism oli lausa kohustuslik, kodumaa oli suur ja lai Nõukogude Liit. Aga isegi siis osati mõni terav nurk lamedamaks lihvida, isegi siis tohtis rõhutada, et kodumaa algab siitsamast, oma ukselävelt, kodumaa-armastus algab koduarmastusest. Just siis sündisid ja tegutsesid väga edukalt koolide kodu-uurimisringid, suurt ja tulemuslikku tööd tegid Tallinna Linnamuuseumi kodu-uurijad. Suuri sõnu tegemata suudeti kasvatada see põlvkond, kes Balti ketis käest kinni hoidis ja Lauluväljakul laulvat revolutsiooni tegi. Olid ju kuldsed keskeas inimesed, kes praeguseks on pensioniikka jõudmas, sõjaajal sündinud ja vene ajal koolis käinute põlvkond. Kas siis olid suhted ja suhtumised enam andvad? Oma mõtisklusteraamatus “Mees narrimütsiga” on Enn Põldroos kirjutanud: “Kummalisel kombel, kui jätta kõrvale koputajate koputamised, olid veneaegsed inimestevahelised suhted tunduvalt eetilisemad kui praegu. Ikka vist selle pärast, et aja ebaeetilisusest tuli mööda elada. Oldi abivalmis, vähem mõeldi omakasule. Inimesi ühendas vandenõulaste kokkukuuluvustunne.” Kiiresti muutunud maailm on lõhkunud reegleid ja piire. Ärkamisaegne isamaa ilu hoieldes-mentaliteet on XXI sajandil kohatu. Mis on kohane? Küllap peaksid sellele vastuse leidma sotsiaalteadlased, psühholoogid, pedagoogid, sest tõeline maailmakodanik ei ole iial kodumaatu. Armastama tuleb õpetada, kodumaad armastama samuti. Vanaema vokivärtna vurinast üksi on selleks vähe, tänapäeval vähemasti. Armastus on paraku kahepoolne tunne. Ma ei ole väga veendunud, et noor teadlane, kelle kuupalk on napp 50 % vabariigi keskmisest, usub, et riik teda armastab, et ta üldse sellele riigile vajalik on. Ja et ta seda armastada jaksab. Kas jaksab eakaski, kes hirmuga homset päeva ootab? Proua Aino Järvesoo, kes äsja sai annetajana Tartu linna aukodanikuks, on öelnud, et meie pensionärid kuuluvad maailma kõige kindlustatuma 10 % hulka. “Te ei tea, kuidas siis, kui mina noor olin, pensionärid elasid. Köögis ahju juures oli üks pink, kus ta sai päevad otsa istuda. Väga vähesed jõudsid Eesti ajal pensioni välja teenida” (Luup nr 140). Pidi ikka jube aeg olema, ülbed noored ka! Karta on, et see uudis inimesi vähe aitab. Pigem annab alust ilkujail eakate kallal rohkem ilkuda, lõhestab kraavi esimese ja teise Eesti vahel sügavamaks. Ja ega siis olekski imestada, kui ühel päeval on nii Linda — libeneitsi kui ka Salme — sulaneitsi kümne maa ja mere taga, Eestis isade maad hoidmas vaid ohtupäine orjatüdruk. Sest armastust saab õpetada küll, aga sõnadest üksi jääb seetarvis kindlasti väheks. IMBI JELETSKY |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||