|
||||||
Nr 6 (564) Neljapäev, 14. veebruar 2002 |
||||||
Arhiiv |
Eelmisest septembrist on Rapla hooldekeskuses sealsetele hooldustöötajatele abiks saksa neiu Anna-Neele Engefer. Särava naeratusega neiu on selle lühikese ajaga õppinud ära eesti keele. Vestlesime soravas eesti keeles.
Mu kodu on väikeses Saksa linnas Gochis, mis asub saja kilomeetri kaugusel miljonilinnast Kölnist. Mida varem Eestist teadsite? Koolis räägiti, et väike Ida-Euroopa riik Eesti on üks neist, kes tahab astuda Euroopa Liitu. Kaardil oskasin Eestit näidata. Kui sain teada, et pääsen Eestisse, lugesin kõiki raamatuid ja artikleid, mis Eesti kohta saksa keeles leida oli. Kuidas Eestisse sattusite? Tulin siia organisatsiooni kaudu, kes saadab teistesse riikidesse 15—25-aastasi noori tutvuma nende riikide kultuuri ja elu-oluga. Ta maksab meile Eestis viibimise ajal väikest töötasu. Meid vastu võttev asutus peab kindlustama meile korteri ja söögi. Minule on see vastuvõtja Rapla hooldekeskus. Enne Raplasse tulemist oli Tartus paarinädalane kursus siinse kultuuriga tutvumiseks ja keele õppimiseks. Rapla hooldekeskuses on mul väike tuba ja söön ka siin. Eestis on meid viis saksa noort. Rapla maakonnas on veel üks tütarlaps Maidla lastekodus. Eestisse tulin peaaegu kohe pärast gümnaasiumi lõpetamist. Hooldekodu tööga olin tuttav, sest töötasin Saksamaal veidi aega hooldekeskuses, kus alkohoolikud tahtsid oma pahest lahti saada. Kas eestlased ja Eestimaa meeldivad? Väga. Räägiti, et eestlased on kinnised. Ma ei ütleks seda. Eestlased on hästi sõbralikud ja avalad. Eestimaa loodus, meri ja taevas on imetlemisväärsed. Tallinn on Baltimaade ilusaim linn. Kas teile kui noorele inimesele meeldib töötada endast palju eakamatega? Ma olen õnnelik, et saan eakaid aidata. Nad meeldivad mulle ja tunnetan, et mina neile ka. Saan end võrrelda eakatega ja tunnen seepärast erilist rõõmu noorusest, vabadusest, sõltumatusest. Ma teen kõiki töid, mida hooldekeskuses vaja teha. Kõige rohkem meeldib abistada eakaid inimesi nende toiminguis, nendega suhelda, neid laulu ja naeruga rõõmustada. Igal võimalusel mängin neile süntesaatoril või kitarril ja laulame koos. Jõulude ajal olin jõuluvanaks ja meeldisin neile jõuluvanana. Abistan ka köögis söögi tegemisel. Sakslaste toit on enam-vähem sama mis eestlastelgi. Ma polnud ainult varem söönud kruubi- ja mannaputru. Mulle meeldib joonistada. Olen püüdnud hooldekeskust omanäoliseks ja hubasemaks muuta joonistuste ja plakatitega. Olen omast arust suur fotograaf ja teen palju pilte. Ma armastan igaüht meie majas. Nad armastavad ka mind. Kuidas te olete nii kiiresti eesti keele ära õppinud? Mis mul üle jäi. Olin sunnitud kohe eesti keeles rääkima hakkama. Ma pidin ju teistele arusaadavaks tegema, et ma tahan süüa või et mulle ei maitse punane peet. Mida teete vabal ajal? Seda mul peaaegu polegi. Suurem osa päevast kulub oma maja inimestele. Kord nädalas käin võimlemas. Nädala lõpul sõidan Tallinna või mõnda muusse Eestimaa paika. Pildistan neid kohti. Olen käinud Saksamaast rääkimas koolides, olen abistanud õhtukooli saksa keele õpetajat keele õpetamisel. Igal teisipäeval on saksa keele vestlusring kümmekonnale eesti noorele. See pole keelekursus, vaid õpetan neile saksa keelt selles keeles vestlemise kaudu. Kirjutan palju sõpradele. Ise saan igal nädalal tosinkond kirja. Mul käivad külas minuga koos Eestis olevad saksa noored ja ka sõbrad Saksamaalt. Mul on ka armsam. Selleks on vana punane ¨iguli, mille ostsin. Ta aga pettis mind, läks katki ja ei sõida enam. Tulevikuplaanid? Eestis olen aasta, siis lähen Saksamaale. Tahaksin minna ülikooli õppima. Kardan, et hakkan Eesti järele igatsema. * * * Rapla hooldekeskusest väljumisel sain pargis jutule paari vanaprouaga. Nad ütlesid nagu ühest suust: “Anna on väga lõbus, lahke, abivalmis ja ilus neiu. Meie kõik armastame teda.” JUHAN MÄRJAMA |
|
||||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||||