|
||||||
Nr 5 (563) Neljapäev, 7. veebruar 2002 |
||||||
Arhiiv |
Hiljuti teatati maailma vanima inimese surmast. Olnud päris lõpuni kõbus ja hea tervise juures, lahkus ta veidi enne 113. sünnipäeva. Hingearst Jüri Enneti (fotol) visiitkaardiks on retsept “Elan 110-aastaseks”. Just sellest alustasimegi.
Miks doktor tahab, et seaksime sihiks elada 100 või isegi 110 aastat? “Miks? Hea küsimus! Elu on ainulaadne, iga päev kordumatu ja väärtuslik. Elu on ilus ja huvitav isegi siis, kui on vaevaline, kui tahaks paremat ja päikselisemat. Inimkonna unistuseks on alati olnud võlukivi või imeeliksiir, mis annaks igavese elu või laseks vähemasti kaua-kaua selle maailma mõnusid nautida. Kõik religioonid lubavad ustavale jüngrile kas teist-kolmandat elu või siis igavest õndsust kusagil pilvede peal. Seegi kinnitab, et inimeses on ürgne igatsus kaua püsida, kaua tuttaval teel kõndida. Surm on tuntust lahkumine, on teadmatusse minek. Loomuomane on pelgus võõra ja tundmatu ees isegi sel juhul, kui eeldatakse, et tundmatu ei ole halb. Meie kehaline areng on kiirem kui vaimne küpsemine. Kuldsesse keskikka jõudnu hakkab tavaliselt lõppjaamast mõtlema ja tunnetab siis, et palju on veel tegemata, väga palju tahaks jõuda ja suuta küll iseenda hüveks ja arenguks, küll ühiskonna heaks. Siit tulebki soov elada, elada kas või saja aasta vanuseks. Mina kutsun kõiki oma 100. sünnipäevale.” Kõik ilusad mõtted ja tahtmised eeldavad, et ka viimased eluaastad on teokad, et inimene ei jää koormaks endale ega lähedastele. “Elu on nagu matk üle mäe. Tõused aina kõrgemale ja kõrgemale, kuni oled harjal. Siis hakkad tipust allapoole astuma. Alla saab minna mitut moodi — tormates, komistades, kukkudes või aegapidi ja rahulikult, sammhaaval, ilusat ilma nautides ja loojuvast päikesest rõõmu tundes. Inimesest enesest oleneb kõige rohkem, milline see allaminek on. Eluteekonda hakkame kujundama juba noores eas. Vananemine on ju aeglane protsess ja teatud piires saab seda mõjutada. Noor inimene õpib, treenib oma keha ja mõistust, valmistub eluks, kuigi — jah, kõik see ongi elu, millest kordustrükki teha ei saa. Paraku tundub just nooruses, et aega on väga palju, kõike jõuab. Aga arukas oleks mõelda elust kui tervikust. Olen naljaga pooleks öelnud, et see koosneb kolmest e-st. Nooruses edendame. Keskeas püütakse seda alles hoida, mis on saavutatud, see on profülaktika tegemise, ennetamise aeg. Vanemas eas hakkab kõik natukehaaval logisema. Siis tuleb juba üht-teist parandada ja ravida. See on ennistamise aeg. Mida arukamalt inimene kõik need kolm tahku tervikuks vormib, seda ilusam ta elu on. Ka eakas peab end vormis hoidma, keha ja vaimu teenima. See aitab kas või saja-aastaselt noor olla.” Toredad mõtted, ent pidev treenimine eeldab jõudu, nii keha- kui ka vaimujõudu. Seda ei ole kõigile võrdselt antud. Kui jõudu napib, kust seda siis võtta? “Inimese eluhoiak ja tegude motivatsioon on väga olulised. Suur eesmärk sunnib ja kutsub. Kui eesmärki ei ole, ei saa midagi tehtud, elu on kui üks vaikne vindumine. Kas või alateadlikult otsib inimene ju eeskujusid küll kirjandusteostest, küll elust enesest. Et vaimujõud võib imesid teha, selle kohta oskab igaüks näiteid tuua — mõni raskelt haige on suutnud end jalule aidata, mõni keerulisest olukorrast imekombel pääsenud. Naljaga pooleks olen pakkunud inimestele üht kujundit, mis tuleks mõttes panna laubale, sinna, kus väidetavalt asub kolmas silm. Mina olen selle kujundi neljaks sarveks jaotanud ning riputan nende külge tundeid, tegemisi ja arvamusi. Kui see esialgu mõttes päris hästi välja ei tule, võib ju päevikusse kirja panna. Patusarve külge riputate kõik selle, mida tahaksite maha jätta, näiteks paha tuju, kiuslikkuse, laiskuse. Eks igaüks ise tea, mida nimelt. Eesmärgisarve külge tuleks panna see, mida tahaksite endas näha, voorusesarve külge kõik need toredad omadused, mis teil on ja rõõmu teevad, mille kohta ütlete, et jah, just selline ma olen. Neljas on ettenägemise sarv, mille küljes ripuvad tulevikutaotlused. Nõnda võiks päevikusse kirjutada iga päev mõne omaduse ning sel kombel analüüsida end kehaliselt, vaimselt, hingeliselt ja suhtlustasandilt. Need neli tasandit ju inimest iseloomustavad. Teeme vahet vaimse ja hingelise vahel. Vaimse alla liigitatakse kõik see, mis on seotud ratsionaalse, mõistusepärasega. Hingeline ja vaimne on tegelikult ühe medali kaks poolt, võrdselt vajalikud ja teineteist täiendavad. Hing on isegi olulisem, otsib ju inimene hingerahu ja -rõõmu, põeb hingevalu, tunneb hingevärinat jne. Inimese sisemisest hoiakust sõltub palju. Kui hommikul endale ütlete, et olete vana ja väsinud, ei suuda, ei jaksa, ega teist siis enam tegijat ole ka. Siis te tõesti ei suuda. Eluterve hoiakuga inimene näeb raskusteski tulu. Ega asjata öelda, et kui raskused ei tapa, siis teevad nad tugevaks. Hoiak, nii kehaline kui ka vaimne, on vundament, millele ehitatakse suhtumine ja kõik sellest tulenev.” Aastad lisavad oma koorma, kipuvad inimest elust kõrvale tõrjuma. Üldiselt arvatakse, et iga hinna eest noor olla on naeruväärne. “Väärtushinnangute ja eluhoiakute kujundamine algab sünnihetkest. Lapse maailmapilt on kitsas, sinna mahuvad emme-issi ja teised kõige lähemad. Iga päevaga muutub see mitmekesisemaks, mõõtkava suuremaks. Tulevad kool, töö, kolleegid. Ühel eluperioodil on määrav perekond, kõike mõõdetakse just sellest lähtudes. On täieti loomulik, et kord on esiplaanil üks, kord teine oluline asi. Kui tööelu on otsa saamas ja lapsedki omil jalul, hakkab inimene rohkem endale mõtlema, oma mina tuleb esiplaanile. Mõjule pääseb see, kes-mis me tegelikult oleme. Inimene julgeb, peabki julgema tõesti tema ise olla. Järgmine tasand peaks olema mina suhe täiuslikkusega, n-ö absoluudiskaala. Kõik religioonidki on rõhutanud enesetäiustamise, paremaks saamise vajadust. See täiuseigatsus peakski hingejõudu andma ning hooratta nõnda käima panema, et inimene on alati heas vormis, teeb võimalikult palju kasulikku endale ja ühiskonnale. Ühiskonnalt me ju saame, peame talle ka midagi anda suutma.” Selline pidevat pingutamist nõudev filosoofia ei luba ju üldse laiselda. Oma loomult on aga inimene laisk. Väidetakse sedagi, et paljud leiutised on tehtud laiskuse tõttu. No ei viitsi jala käia, leiutan jalgratta… “Ei tohi kiigeefekti unustada! Et kiik ühele poole kõrgele hoogleks, peab ta teisele poole sama kõrgelt käima. Suur viga ongi, et inimesed ei oska laiselda. Psühhiaatritele on pühapäevaneuroos väga tuttav. Elatakse ainult tööle, end lõdvaks lasta ei osata. Kõigile sobivat puhkamise retsepti muidugi ei ole. Seda peab igaüks ise tundma, mis talle kõige mõnusam on. Tasakaalu peab aga küll saavutama — andke nii kehale kui ka hingele, leidke aega üksi iseendaga olla ja sõpradega kokku saada. Õnnelik on see, kes end õnnelikuks oskab teha.” Minu harjutused 1. Hea käsi. Kukla ja kaela massaa¯. Kõige “magusam” piirkond on juuksepiir. Teha oma käega kõrvast kõrvani. Võib kasutada massaa¯iharja. Masseerimine vabastab kehalisest ja vaimsest pingest, parandab aju verevarustust, soodustab vaimse töö võimet. 2. Vabastav ohe. Pika ohke ajal öelda mõttes “vabanen…” ja loetleda omadusi, millest lahti saada. Harjutus annab hingerahu ja vaimset tasakaalu, ergutab siseelundite tööd, parandab hingamist. 3. Enesekiitmine. Hommikul tühja kõhuga juua 2—3 lonksu vett, tõmmata rütmiliselt kõhtu sisse, siis lõdvestada. Samal ajal end kiita, näiteks “Mi-nu ni-mi on Jü-ri. O-len…” (loetleda omadusi, mis teid kaunistavad). Harjutus parandab siseelundite tööd, korrastab seedimist, annab enesekindlust. 4. Sirutus tähtede poole. Ringutus-sirutus, pea kuklasse, käed üles, õlad taha, rind ette, kõht sisse. Naerata! Rahulikult painutus ette. Lõõgastada pea, kael, õlad, selg. Tagasi lähteasendisse. Harjutus on kasulik lülisambale, parandab siseelundite tööd, ergutab mõttetegevust. On eriti oluline istuva eluviisiga inimestele. Kõiki neid harjutusi võib teha mitu korda päevas, aga nii, et enesetunne oleks hea. Pingutada ei tohi. Küsis ja kuulas IMBI JELETSKY |
|
||||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||||