|
||||
Nr 5 (563) Neljapäev, 7. veebruar 2002 |
||||
Arhiiv |
Kui mu tuttav ema maalt Pärnusse viis, ei võinud ta aimatagi, et aasta pärast pole tal enam ema, et kommunaalkorteri seinte vahel looduse ja maaeluga harjunud inimene lihtsalt kidub. Selliseid kaotusi on elus palju. Ja siis tundub, et peaks küsima: milline tee on õige, milline rada pole liiga keeruline? Ajal, mil paljud noored tahavad elada omaette, vanematest lahus, on sellele kindlasti erinevaid vastuseid. Ei saa ju keegi kopeerida teise ega kolmanda elu, vaid tal on oma elu, mis antud üks kord. Ning on ilmne, et iga inimene tahab seda elada väärikalt ja hästi. Esitan taas algul ühe küsimuse: kas vanematest lahus elamine ongi see kõige õigem viis? Noorel perel on käed-jalad tööd täis ja nii tihti on siin abiks vanaema. Tema vaatab lapse või laste järele, kui noored tahavad õhtuti minna peole või teatrisse või niisama sõpradega kohvikusse. Selliseid varnast võtta vanaemasid ei ole aga paljudel. Ja kui mõtled: seal, kus vanaema abiks on, on ta vajalik iga hinna eest. Aga seal, kus vanaema ise abi vajaks, kas alati minnakse appi? On nii jah- kui ka ei-vastuseid. Kuid üks on selge — maailm on suundunud suuresti selle poole, et noored ja vanad lahus elaksid. Aga ma toon näite minu ema noorusajast, see on kaks põlve tagasi. Muhu saarel olnud kõige rikkam pere see, kus korraga söönud laua ääres kakskümmend kaks suud. Olid lapsed, nende vanemad ja vanavanemad. Kui ema oli lastega koos põllul või aias või mujal tööl, siis vanaema oli olnud see, kes söögi valmis keetis. Aga vanavanaema oli jällegi see, kes öelnud, mida mingil päeval süüa teha. Nii tundnud iga perekonnaliige kõige eakamani välja, et ta on kodus vajalik. Oleks aeg rääkida moraali taandarengust, elujõuliste inimsuhete purunemisest katastroofilise kiirusega, ebakindlusest tuleviku ees, kui vaatame tõtt moraaliga. Tõdeme: need keerulised ajad! Aeg on alati keeruline olnud, kuid inimsuhted olid kindlamad, pühamad. Nad olid mitme põlvkonna karastumised ja katsumused läbi teinud... Kui kuskil maal või linnas istub köögilaua ääres vanemate inimeste paar — kaks suud —, siis seda ei loetagi ebanormaalseks. Sellega ollakse nii harjunud, see nagu peakski nii olema! Kas tõesti? julgen küsida. Miks ollakse tänases nii ebakindlad oma eluga? Ma ei mõtle ainult elu majanduslikku külge, ma mõtlen isegi rohkem elu moraalset, vaimset külge. Elu on asetanud inimesed nagu mingi matemaatilise valemi järgi kastidesse. Siin eakas paar, seal eakas paar, siin noor perekond, seal noor perekond — ühe, äärmisel juhul kahe lapse vanemad. Siin lahutatud naine või mees, seal lahutatud naine või mees. On tekkinud lausa sellised tüüpkonnad. Kurb statistika — kaks suud söögilaua ääres, lapsed laiali ilma mööda. Kolm suud — laps ja ta vanemad —, harva neli suud, veel harvem viis suud söögilaua ääres söömas. Jah, mudeli loomine algab juba sealt, kus meie ehitusreklaam — väikesed kahelised korterid, see on mudel ise! Nüüd küsin, kas maju ehitatakse perevajaduste järgi või elatakse selle järgi, kuidas võimalik leida korter? Kui Muhumaa kirjanik Raissa Kõvamees kirjutab oma romaanides sajandivahetuse kodusaarest, siis neil lehekülgedel on söögilauad suured, kommunaalkorterit Muhus ei tuntagi. Kodude leetuli on tugev ja püha. Kuhu jääb siis nüüd moraalikoodeksi järgi see, et suurim väärtus on inimene?! Kuhu? Ei saa ju vastata niisama lihtsalt, et igal ajal on oma moraalikoodeks. Igast ajast tuleks võtta kaasa parim, see, millel on elujõudu. Muhus oli palju elujõulisi suuri peresid, neid oli rohkem kui väikseid, popsikohti. Jah, Indrek läheb Vargamäelt linna, aga... ta tuleb ju ka tagasi. Praeguse maaelu mõõna juures aga ei tulda enam tagasi. Väga paljud ei tule Kuressaarest maale elama. Saare- ja Muhumaa linnastuvad samuti nagu mõni väikelinn Eestis. Keegi võib ju nüüd öelda — see pole ainult Eesti probleem. Jah, ei olegi, ja seda enam peab sellest rääkima. Jõulueelsel ajal meenub mulle ikka pilt maakodust — lapsed lähevad koos isaga kuuske tooma, lapsed ehivad, emadki lõpetavad tööpäeva varem. Vanaemal, kes sööke teeb, on aga nii palju aega, et ta istub köögis akna all ja loeb püha sõna... Lapsed kuulevad ja talletavad. Ja selline lapsepõlv jääb saatma kogu eluks. Oo neid püha õhtu söömaaegu! Vanemad olid ikka ka meiega, mäletate ju? Ja vanaisadel võis ju veski juures kiire olla, aga sel pühal päeval olid kõik koos — kolm põlve. Tänased keerulised rajad on viinud palju inimesi lahku ja isegi ei vaevuta enam nukralt mõtlema — aga kurb on ju olla, kui olete ainult kaks vana kändu kahekesi. Kas oleviku tüüpmudel? Jah! Ja kas mitte kunagi enam ei mahu kodus söögilaua ääres koos sööma kakskümmend kaks suud? Võib-olla tõesti... Enda Naaber |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||