|
||||
Nr 5 (563) Neljapäev, 7. veebruar 2002 |
||||
Arhiiv |
Kaljo Villako. Ajarännak II. Mälestused 1944. aasta sügisest kuni tänapäevani. Tartu Ülikooli Kirjastus, 2001. 418 lk. Memuaristikahuvilistel tasub silmad-kõrvad lahti hoida. Et memuaaride vastu huvi tunda tasub, seda ei ole praegu küllap vaja põhjendada. Kõige olulisemalt seletab seda huvi ikkagi eestlaste keeruliseks kiskuv suhe oma (lähi)minevikuga. Meie ja nõukogude aeg, meie selles ajas. Päevapoliitikaga tembitud sõnavõttudes, nagu need meil tavalised, on sellest ajast juba palju rumalusi kõneldud, ka otsest valet. Ei arva, et ühel päeval ilmuvad targa mehe või naise mälestused, milles kogu tõde välja öeldakse. Aga ausalt kirjutatud memuaaridest selgub mõndagi. Olgu või selle läbi, et lugeja enda tõed kahtluse alla seatakse või et tekib vajadus vastu vaielda. Viimase aja raamatuelamuste hulka kuulub ka Kaljo Villako “Ajarännaku” teine raamat. Esimene ilmus kaks aastat tagasi: mälestused lapsepõlvest kuni 1944. aasta sügiseni. Kokku rohkem kui 800 lehekülge tihedat teksti — kindlasti kõige mahukamaid memuaare, mis eesti keeles kunagi kirjutatud. Kirjastuse nimes tiitellehel on oluline viide autorile ja tema mälestustele. Aastatel 1938—1947 õppis K. Villako Tartu Ülikoolis arstiks ning on pärast seda pidevalt ülikooliga seotud olnud — arstina, uurijana, õppejõuna. Emeriitprofessorini välja, missugusesse seisusesse ta jõudis 1994. aasta algul. Veel tasub tiitellehelt tähele panna, et seal seisab “mälestused”, mitte “mälestusi”, nagu sellisel puhul enamasti üteldakse. Muidugi on Villakogi teinud elatust-kogetust oma valiku, see on paratamatu. Aga “Ajarännakul” on palju tahke, raske ütelda, et midagi oleks lausa kõrvale jäetud. On ülikool, on Tartu, on kultuur, ei puudu perekond ja sõbrad. Kuni anekdootideni välja — neid kõneldi tollel ajal palju ja nende tarkus on püsinud. “Me saime eestikeelse hariduse ja eestimeelse kasvatuse,” ütles K. Villako (s. 1919) “Ajarännaku” esimeses raamatus ennast ja oma põlvkonda iseloomustades. Uus raamat kinnitab, kui oluline see tunnistus oli. Uus raamat jutustab, kuidas too eestimeelseks kasvanud ja jäänud mees, rahvuslane ja iseseisvuslane, okupeeritud Eestis elab ja mida ta seal kogeb. “Ajarännaku” esimese raamatu puhul sõna võttes (Videvik 2. VI 2000) pidasin kõige olulisemaks selle kokkuvõtmisel kolme märksõna: isikulugu, kultuurilugu, ajalugu. Uut raamatut nii lakooniliselt iseloomustada ei oska, võib-olla ei saagi. Isikulugu jätkub, noorest mehest raamatu algul saab teadusdoktor ja professor, isa ja vanaisa. Isiklik liin ei tõuse aga enam nii reljeefselt ja koondavalt esile. Ka uues raamatus on rohkesti huviäratavat kultuurilugu: kohtumised Mait Metsanurga, Aadu Hindi, Betti Alveri, Mart Lepikuga, rohkesti portreid ja portreevisandeid TÜ meedikutest ja juhtidest. Üldpildis ei tõuse see kõik aga nii tugevasti esile nagu esimeses raamatus. On siis ajalugu seekord esiplaanil? Kui ajalugu hästi avaras plaanis mõista — inimese lugu rahva eluloo sees —, siis võib niiviisi ütelda küll. K. Villako on erilise hoole ja järjekindlusega memoreerinud nõukogudeaegset elu Eestis, nii nagu tema seda nägi, koges, mõistis. Isiklik kogemus kõrvuti üldistavate tähelepanekutega. Nägi ja koges ta aga palju: laia suhtlusringiga töö, rohkesti otsekontakte inimeste ja tegelikkusega ka väljaspool Eestit (Moskvas, Leningradis, mitmel pool teistes riikides, eriti Soomes), ning kõik see teadlase ja rahvuslase kriitiliselt häälestatud pilgu ja mõistuse läbi. Esile tõusevad nõukoguliku elukorralduse pentsikused ja ahistused. Villako tahab aru saada, kuidas seda elu sai elatud, kuidas toime tuldud. Tulemuseks on palju huvitavat. Väike näide sellest: “Nüüd ei suuda ma rahuldavalt sõnastada rusuvat hirmutunnet, mis saatis mind Stalini eluajal. Õnneks polnud see halvav, seda sai unustada intensiivselt töötades, head kirjandust lugedes või usaldusväärses seltskonnas Dionysosega sõprust pidades. [- - -] Pärast Stalini surma muutus hirm kartuseks ja vaibus Bre¯nevi ajal lõpuks pikkamööda ettevaatlikkuseks” (lk.136). Nüüd, kus K. Villako on meie hulgast lahkunud, kahetsen eriti, et saime tuttavaks alles üheksakümnendatel ja siingi küllalt põgusalt. Mulje inimesest oli aga kohe hästi mõjuv ja selge. Kui tulid mälestusteraamatud, kinnitas see mulje omaltki poolt, et neid kirjapanekuid uskuda ja usaldada võib. Teadlase ja pedagoogi töö kestab ajas, jäävad ka kõrge kultuuriväärtusega raamatud. Head lugemist, raamat on seda väärt. ÜLO TONTS |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||