|
||||
Nr 5 (563) Neljapäev, 7. veebruar 2002 |
||||
Arhiiv |
Viimastel aastatel on koolides suurenenud halvasti edasi jõudvate õpilaste arv. Ajakirjanduse andmeil ulatub see kuni 1400-ni. Seda arvestades on haridusjuhid otsustanud, et õppetöös nõrgad õpilased, kes on samas klassis istunud 2—3 aastat ja kelle hinded ikkagi ei ole paranenud, viiakse järgmisesse klassi, edasi kuni kooli lõpuklassini, kuid lõputunnistust ei anta. Mõtlema peaks panema küsimus: milline tulevik ootab neid noori? Arvestades meie riigis laste väikest arvu, on nii suure hulga noorte puudulik põhiharidus haridusjuhtidele hoiatav signaal. Mis võiks olla halva edasijõudmise põhjus? Peeter Kreitzberg on öelnud, et see on lai probleemide ring mitme tundmatuga. Midagi on aga võimalik ka kohe ette võtta. Vanavanemad on alati olnud need, kes lastelaste õppeedukuse ja tuleviku pärast kõige enam muretsevad. Muretsejad ei oska aga tihti leida abi ega lahendust. Vanasti jäeti laps pärast tunde kooli õppima. Tänapäeval ei taha aineõpetajad end järeleaitamistundidega koormata. Aidata saab kooliväline tugiõpe. Mis on tugiõpe? Meil on palju õpetajaid, kes on töö koolis lõpetanud, kuid on suutelised väikese koormusega n-ö tunniandjana tööd jätkama. Neli aastat tagasi pakkus grupp pensionil olevaid Tallinna pedagooge põhikoolide õpilastele omapoolset abi järeleaitamistundidena. Õpetati laupäeviti, pühapäeviti ja isegi koolivaheaegadel õpilase või õpetaja kodus. Lapsevanemad on seda võimalust siiani tänuga kasutanud ja nii mõnigi õpilane võis kevadel tunnistust vastu võttes rõõmustada. Ka sel õppeaastal jätkavad seeniorõpetajad järeleaitamistundide andmist. Tugiõppevõimalust on Tallinnas seni kasutanud rohkem kui 130 õpilast. Kõige enam on tunde antud matemaatikas, keemias, eesti, vene ja inglise keeles. Inglise keele õpetajate vähesuse tõttu oleme pidanud paljudele soovijatele ära ütlema. Esimene aasta oli õpetajatele uute kogemuste omandamise aeg ja tunde anti tasuta või sümboolse tasu eest. Oli tegemist harjumatu töövormiga — individuaalõpe võõra õpilasega. Õpetajal polnud aimu õpilase võimetest, iseloomust, koolis omandatud teadmistest. Peagi leiti, et õpetamiseks vajatakse samu õpikuid, mida laps kasutab koolis, lisaks ülesannete kogusid, tabeleid, kirjatarbeid. Need nõudsid kulutusi, mida pensionärist õpetaja endale lubada ei saanud. Vaja oli rahalist toetust. Esimestena toetasid meid Kanada eestlased. Neile järgnesid Avatud Eesti Fond, Tallinna Linnavalitsus ja Haridusamet. Tänu toetustele oleme saanud osta õppevahendeid ja jätkata tasuta õpetamist sel juhul, kui lapsevanemad on majanduslikes raskustes. Õpetajad, kes neli aastat tagasi järeleaitamistundide andmist alustasid, on hästi hakkama saanud. Kui õpilane ise tahab õppida, siis tullakse ikka toime. Raske on aidata seda, kellele õppimine on muutunud vastumeelseks või mahajäämus mingis aines on väga suur, aga vanem otsib “päästjat” alles veerandi või isegi õppeaasta lõpus. Kuigi eakad õpetajad teevad oma tööd südamega ja soovivad lapsi aidata, ei ole tugiõpe imerohi, mis juba mõne tunniga olulist mõju avaldab. Tähtis on, et õpilane saab tagasi usu oma võimetesse, ja siis võib isegi ime juhtuda. Tugiõppesoove võetakse vastu telefonil 677 7907. SALME KARTAU |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||