|
||||
Nr 5 (563) Neljapäev, 7. veebruar 2002 |
||||
Arhiiv |
Niimoodi määratles Lennart Meri oma lahkumiskõnes agulitõusiku koha Eesti ühiskonnas. Tuleb nõustuda. Jätame esialgu kõrvale marurahvusliku mulina, mida tõusik oma elulaadi varjamiseks kasutab, ja vaatame tegusid. Rikkaliku taskurahaga hellitatud võsukese helget tulevikku näeb tõusik ikka kusagil välismaal. Ta uhkustab, suu vahus, isegi sel juhul, kui tütar on välismaal lapsehoidjaks või nõudepesijaks. Kõigi lootuste tipus on ikka unistus, et tüdruk saab seal kasulikult mehele ja jääbki välismaa saksaks. Koolipoiss ei pane Eesti vabrikus õmmeldud teksaseid jalga isegi kaika ähvardusel. Kõik, mis on välismaine, alates pürotehnikaga pikitud tapmisfilmidest, on okei ja moraalne ning väärib järeletegemist. Surnuaedu rüüstavad satanistid, kel on võimude heakskiitmisel asutamisel ülevabariigiline koondis. Hindan kõrgelt paljude keelte head oskamist. See on väikese rahva ainus võimalus ja kultuurse inimese tundemärk. Kuid oma keele ja kultuuri hülgamine on tõusikluse üks kõige põlastusväärsemaid “eelistusi”. TV lauluvõistlustel kuuleb eestikeelset lauluteksti üliharva. Sõjaeelses Eestis oli rahvuslik tunne ja uhkus kõigi aegade kõrgeimal tasemel. Välkkiirelt tõlgiti uute filmide ja mujal kuulsaks saanud välismaiste laulude tekstid ja need ilmusid järjekordses “Lööklaulude” väljaandes. Solistid esinesid eestikeelsete tekstidega. See peaks ka praegu nii olema. Kes tahab välismaiseid kassette temale sobiva räpi ja tümpsuga, see võib neid ju osta. Võib vaielda selle üle, kui palju peaksid venelased eesti keelt õppima. Aga ainult vaimse puudega tõusik võib soovida, et venelased hakkaksid kodus ja omavahel eesti keeles rääkima. Eesti keele ja kultuuri säilimiseks on vaja, et eestlane ise seda säilitaks ja kalliks peaks. Tõusikut aga iseloomustab see, et ta vahutab rahvuslikku sõnamulinat, et varjata oma tegelikult rahvusvaenulikku olemust. Meie uus president tõstis oma ametisse astumise kõnes ühe tähtsaima küsimusena üles eesti rahva iibe probleemi. Sest meie rahvas lihtsalt sureb välja. Palju on selle kohta peetud innustavaid kõnesid. Paljud on rääkinud, et põhjuseks on rahva kehv elujärg. Sellise elujärje aga on kehtima pannud just tõusikute erakonnad. Räägitakse, et 32 % lastest elab näljas ja vaesuses. Aga on üks asi, millest ei taha mitte keegi rääkida. Miks ei ole lapsi rikastes tõusikute perekondades? Vähemalt teist 32 % peredest on niisuguse elujärje peal, et neil võiks olla tosinajagu lapsi või rohkemgi. Miks peavad ka selle koorma välja vedama just vaesemad perekonnad, samal ajal kui tõusikute osaks on vaid mõnud? Igal pool ainult tühjad sõnad. Teod ei ole au sees. Liialt palju on meil inimesi, kes valimistel oma hääle annavad tühipaljaste sõnade eest. Lõpuks julgeksin meelde tuletada veel üht vana eesti rahva kommet. Kadakasakslane ja pajuvenelane olid vanasti rahva üldise naeru all. Miks ei võiks neile praegu veel lisada kas või võsainglased — ühesugune tõusikueputiste kamp kõik! Maksumaksja raha eest laristades muretsetud eurokabinet, miljoniline nõupidamislaud ei tee ju lollivõitu tõusikust autoriteetset ja lugupeetavat inimest. Gori andekad karikatuuriraamatud ja Oskar Lutsu följetonid vääriksid taas väljaandmist. Tõusik on tänapäeval niisama naeruväärne kui kolmveerand sajandit tagasi. HUGO MURRE |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||