|
||||
Nr 5 (563) Neljapäev, 7. veebruar 2002 |
||||
Arhiiv |
Sotsiaalministeeriumi tervishoiuosakonna juhataja kt Ivi Normet püüab tänase Videviku esiküljel küll väita, et Märjamaa ja Rapla haiglaid ei likvideerita, kuid paraku märgib ta isegi, et mõne aja pärast jäävat Raplamaale vaid väike hooldushaigla, kus inimesed kodule lähemal saaksid asjatundliku järelevalve all kosuda. Need, kes tollesse probleemistikku pisutki süveneda viitsivad, peaksid aga teadma, et seesuguses kosumisravilas on pidevalt kohapeal vaid õde; arst käib tõbiseid üle vaatamas vaid tõsisemate tüsistuste ilmnedes. Samas ei saa kuigi tõsiselt võtta ka pr Ivi Normeti mõttekäiku selle kohta, nagu oleksid Märjamaa ning Rapla haiglajuhtide arengukavad vaid paberlikud ning tegelik elu lähtuvat reaalsetest vajadustest — nood vajadused olevat riigi tasandilt vaadates hoopis väiksemad, kui Raplamaal ette kujutatavat. Aga miks siis on Rapla haiglas juba praegu saanud vägagi tõsiseks probleemiks ravivoodite vähesus, mis tekitab arstidegi vahel aina teravnevaid konflikte? Märjamaa haiglassegi oleks ravile soovijaid praegusest palju rohkem, kui vaid Haigekassa poleks rahakraanid mõne kuu eest ootamatult teatavail põhjusil peaaegu kinni keeranud… Raplamaa haiglate väljasuretamise tegelik põhjus on aga Eestis läbisurutavas nn tervishoiureformis. Selle järgi on kuulutatud perspektiivituteks Põlva, Valga, Jõgeva, Hiiumaa ning Rapla haigla. Nendest pole tekitatava olukorraga leppinud Valga ja Rapla haigla, kes soovivad maarahvale arstiabi säilitamise huvides oma tööd jätkata. Raplamaa ajaleht Nädaline on asjaloosse aktiivselt sekkunud ning 5. veebruari pärastlõunaks (nagu peatoimetaja Tõnis Tõnisson teatas Videvikule) oli Nädalisel koos juba rohkem kui 8000 allkirja nendelt Raplamaa inimestelt, kes pole Märjamaa haigla kiire väljasuretamisega nõus. Niisiis on Märjamaa ja ka Rapla haigla säilitamise poolt rohkem kui kolmandik maakonna täiskasvanud elanikkonnast. 29. jaanuari Nädalises avaldati T. Tõnissoni kokkuvõte vestlusringist, kus osalesid ka sotsioloog Ülo Vooglaid, Märjamaa tohter Toomas Kokk (sealse haigla peaarst aastail 1965—1975) ning telemees Andres Raid. Põhjalikust publikatsioonist kõneka pealkirjaga “Toompea peldiku sündroom Eesti tervishoiureformis” leiab nii mõndagi, mis teema avamisel marjaks ära kulub. Niisiis: senise haiglavõrgu muutmise aluseks on grupilt rootslastelt 5 miljoni krooni eest ostetud reformikava. Kõrge tervishoiuametnik Andres Käärik on äsja Andres Raidile maininud, et kõigepealt üritatud seda reformi ellu viia Göteborgis ja siis Stockholmis ka. Paraku ilmnenud üpris ruttu, et reformikatse pole edukas. Veelgi enam — jõuti fiaskoni. Euroopas tuntavat seda eksperimenti Göteborgi katastroofi nime all. Toomas Koka sõnutsi peaks isegi rumal inimene aduma, et Stockholmi linna ei tohi samastada Eestiga (kuigi elanike arv on ligilähedane). Juba ainuüksi transpordivõimalused euroopalikus suurlinnas ja viletsad Eestimaa teed pole põrmugi võrreldavad. Raplamaa haiglate mahasurumise hoovaks on hakanud Haigekassa, mille piirkondlik keskus on Pärnus. Kas see näiliselt kõrvaline asjaolu ei ole ka põhjus, et Pärnumaal jäetakse edasi tegutsema 5 tillukest maahaiglat? Neist näiteks Pärnu-Jaagupi haigla on mingi 100-aastane sara, samal ajal kui Märjamaa haigla vastab euronõuetele. Ometi on enam kui väga kahtlane reform siin käiku surutud. Ülo Vooglaid kinnitab: “See on tellimustöö, sest kogemata ei saa nii lollisti käituda.” Ü. Vooglaid ei pea juhuseks seda, et siinne Haigekassa on tõusnud 100-miljonise eelarvega (millest saaks lahedasti ülal pidada viit maakonnahaiglat) oma suva mööda meie tervishoidu korraldama. See on vaese Eesti ühiskonna üks järjekordne ilming — ta on lasknud endale parasiidid peale kasvada, sest ei jõua nendega võidelda. Tegelikult tähendavad igasugused vahetalitused vastutuse hajutamist. Vanasti olid meil tööministeerium, sotsiaalministeerium ja tervishoiuministeerium. Marju Lauristini ministriks olles need liideti. Seetõttu on meil tänaseks sotsiaalsest problemaatikast järel ainult hooldus, tööprobleemistikuga tegeleb tööhõiveamet. Omaette nähtuseks on kujunenud tervishoiuga tegelev haigekassa. Paraku on tagajärjeks ebaprofessionaalsus ja poliitilise vastutuse puudumine — ministrid ju vahelduvad, ametite juhid aga tegutsevad omasoodu edasi. Tööhõiveameti ebapädeva tegevuse tõttu on tööpuudus kasvanud meie aja kõige õudsemaks nähtuseks, millega kaasnevad vaesus, sellest tingitud sündimuse madal tase, kuritegevus jne. Haigekassa omakorda mahitab mingisuguseid maaletoojaid ravimihinna tõusu soosides, mis omakorda soodustab elanikkonna suhtelist vaesumist. Ülo Vooglaid teeb valusa kokkuvõtte: kogu siinne tervishoiusüsteem on ummikusse jooksnud, tagasisidestamata ja aloogiline. Kui lähtekohaks on raha, mitte inimene, siis on see metsik värk. Elukeskkond on vaja korraldada niimoodi, et inimesel oleks võimalik tunda end kodanikuna vabal maal, nagu põhiseadus ette näeb. Kes vastutab selle eest, et siia kutsuti nood rootslased, keda Euroopas nimetatakse Göteborgi katastroofi autoriteks? ANTS TAMME |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||