|
||||
Nr 5 (563) Neljapäev, 7. veebruar 2002 |
||||
Arhiiv |
Nagu on nentinud Rahvaliidu liider Villu Reiljan: riiki on vaja eelkõige neile, kes vajavad tema abi. Riigiametnikega suheldakse maavalitsustes ja eelkõige nendest sõltub, kuidas inimesed riigi sotsiaalpoliitikat hindavad. Tartus ja Tartumaal on üheksandik Eesti Vabariigi elanikkonnast, nii et iga üheksas inimene hindab riiki suuresti selle maavalitsuse töötajate järgi. “Küll tahaks ka nende asjadega rohkem tegelda” Tartu Maavalitsuse sotsiaal- ja tervishoiuosakonna juhataja Martin Johanson on maakonnaarstina pühendunud meditsiiniga seotud probleemidele, sotsiaalhooldus on osakonna asejuhataja Aime Kogeri (fotol) ja tema kahe kolleegi rida. “Vanemsotsiaalinspektor täidab ühtlasi alaealiste asjade komisjoni sekretäri ülesandeid. Omal ajal see komisjon kaotati kui igand, nüüd tuleb vahepeal tegemata jäetu korraga ära teha ja kolleeg on sellesse töösse mattunud. Lisaks suudab ta hoolekandeprojekti ohjata. Vanemlastekaitseinspektori aja ja energia neelavad lapsendamised (mullu üle 30 juhu). Väljaspool Eestit lapsendamine tuleb kõne alla nende laste puhul, kellele pole õnnestunud oma riigist lapsendajat leida, lõppkorraldajaks on Sotsiaalministeerium. Lapsendamine käib kohtu kaudu. Varem sai lapsele uude elukohta sõiduks vajaliku passi kohapeal välja anda ja suutsime kaasa aidata, et aeglase jahvatamisega kohtuveski järel võis lapsendatu oma uute vanematega peatselt kaasa sõita. Nüüd väljastatakse passe Tallinnas, kasuvanemad ootavad ja ootavad Eesti pealinna hotellis, lapsendatu lastekodus, kuhu ta õieti enam ei kuulu. Kõik närvitsevad ja minu kolleeg kõige rohkem. Unistustes on püüe migratsiooniametnikud asjaosalistega kokku viia, et nemadki näeksid asju lapsendajate-lapsendatu vaatevinklist ning saaksid asjaajamist kiiremaks ja paindlikumaks muuta. Põhihooleks igal päeval on aga lastehoolekande väga erinevate murede lahendamine,” ütles Aime Koger. “Riigi tulevik sõltub paljus sellest, kas uus põlvkond on terve, saab hariduse ja töövilumused. Meie ühiskonna üks kõige tõsisemaid probleeme on see, et tuhanded lapsed käivad koolis poolnälginult või ei õpi üldse, kannatavad (pere)vägivalla all ja üha rohkem levib nende hulgas veendumus, et Eestist tuleb esimesel võimalusel jalga lasta, sest siin leiavad vaid üksikud niru palgaga tööd. Lastekaitseinspektoritel tööpuudust karta pole. Täiskasvanute sotsiaalhooldus on minu ala. Väga olulise ja suurte probleemidega maadleva grupi moodustavad pensionärid. Pensioniküsimused on pensioniameti lõik. Seal selguvad ka probleemid, mille lahendamisel saan kaasa aidata. Tartumaa Pensionäride Ühendus eesotsas Andres Rajaloga tegutseb aktiivselt, koostöö sellega ja organisatsiooni kuuluvate ühendustega on hädavajalik. Riik annab üha uusi valdkondi omavalitsustele üle, tänavusest on omavalitsustel täisotsustusõigus toimetulekutoetuste ja teenuste määramisel. Eesmärk on, et leitaks täiendavat raha näiteks supiköökide tarvis. Kuid omavalitsuste võimalused on erinevad, seepärast kohtume regulaarselt omavalitsuste sotsiaalnõunikega ja tähtsaimad probleemid on alati kõne all ka maavanem Jaan Õunapuu kohtumistel sotsiaaltöötajatega,” jätkas A. Koger. Inimesed tahavad ise toime tulla Tartu maakonnas on mitu hooldekodu, nii mõnigi hoone on üpris vana. Riigi osalus on aasta-aastalt langenud: tasutakse ainult nende asukate eest, kes on hooldekodusse toodud enne 1993. aastat. Neid on Tartumaal veel 10 inimest. Hooldekodukoht on kallis, seepärast püüavad omavalitsused aidata inimestel kodus või siis sotsiaalkorterites vallakeskustes naabrite või sotsiaaltöötaja abiga toime saada. Üha rohkem raha püütakse eraldada puuetega laste rehabilitatsioonile, et katkestada ahel väikelastekodu—(eriinternaatkool—)hooldekodu. Tööealistele erivajadustega inimestele on käivitatud mitu teenust: igapäevaelu ja töötamise toetamine jne. Ülikoolilinna hoolduskeskuse asjatundjad õpetavad neid omal jõul toime tulema. Sellises keskuses võiksid abi leida ka (lähi)valdade elanikud, praegu on probleem, kes maksab nende sõidukulud. Hommikupoolikud kuluvad abivahendite vajajatele. See on vaid asjaajamine, nõustamine ja abivahendite kaartide väljaandmine, probleemide lahendamiseks ning 12 firmaga lepingute sõlmimiseks ja asjaajamiseks tuleb õhtupoolikutest aega leida. Aime Kogeri abivalmidust ja teiste inimeste mõistmist olen aastaid imetlenud. Ka meie vestluse ajal käis õige mitu abivajajat, kes reeglina esindasid oma raskendatud liikumisega lähedast või sõpra ning olid sageli mõne dokumendi koju unustanud. Kordagi ei nõutud uuesti tagasi tulemist: “paberid” täideti ära, vajalikud andmed saadi või teatati hiljem telefonitsi. “Ma olen maakonnas nii kaua töötanud, et tunnen väga paljusid oma külastajaid või nende poegi-tütreid. Paljud sotsiaalnõunikud on tuttavad varasemast tööst, neilgi on vajalikud andmed või saab nendega paika panna abi, mida osutavad omavalitsused,” lisas Aime Koger. Et oma aja “täiendava” kulutamise tõttu on asejuhataja kabineti aknad pool tundi enne ja tunnike pärast tööaega valged (rohkemat ei luba õhtuks võetud kohustused), sellest ta ei räägi. “Tehiskäed ja -jalad lähevad iga aastaga paremaks ja ka järjest kallimaks. Kes korra ajakohast importkuuldeaparaati kasutada saanud, see Eestis valmistatud riistaga enam ei lepi, aga hinnavahe on neil suur. Hindade tõusust ja abivahenditele kehtestatud käibemaksust hoolimata eraldatakse Tartu maavalitsusele selleks ikka kaks ja pool miljonit krooni, tänavu saame soodustustega abivahendite muretsemiseks ilmselt 2,8 miljonit. Nii tuleb esimest korda tulnule öelda, et ta saab vajaliku kätte 3—4 kuu pärast. Need järjekorrad on olnud juba paar aastat ja nad muutuvad üha pikemaks. Ma ei otsusta neid asju üksinda, seda teeb maakondlik komisjon, aga või see arusaamatusi, rahulolematust ja konflikte ära hoiab. Riik ei leia võimalust soodusabivahenditele vähemalt samal tasemel raha eraldada, aga elatustase üha langeb ja ravi kättesaadavuse halvenemine ähvardab tervisehädade kasvuga. Riiklikud prioriteedid soosivad lapsi, töövõimelised tulevad nende järel. Eakamate puhul kerkivad konfliktid just kuuldustest, et mõnes teises maakonnas on saatusekaaslasel paremini läinud,” nentis ametnikurollis humaansuse ja inimliku soojuse säilitanud Aime Koger. JAAN KAPPO |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||