|
||||
Nr 4 (562) Neljapäev, 31. jaanuar 2002 |
||||
Arhiiv |
Terava nurga alt
Nädal pärast eelmise suve keeristormi toimus teine kohaliku tähtsusega katastroof. Olin perega maamajas Vainupeal. Keskpäeva paiku jooksis lapselaps tuppa: “Vanaisa, tule vaata! Jões ujuvad surnud kalad!” Veetase oli tõusnud, vesi oli pealt pruun. Vees ujusid surnud kalad. Paljud veel liigutasid. Tüdruk tõi ämbri ja kahva ning natukese ajaga püüdsime välja sadakond veel elusat kalakest. Viisime need vanni, kus suvel elasid akvaariumikalad. Vähem kui pooled toibusid natukese ajaga. Toibusid peamiselt trullingud, mingil määral ka lepamaime. Veepinnal ujusid ka mõned silmuvastsed, kuid neid me ei püüdnud. Ei olnud ainsatki forelli, kuigi Vainupea jõgi oli seni tuntud forellimaimude kasvatamise kohana. Umbes 15 aastat tagasi püüdsid Võrtsjärve limnoloogiajaama bioloogid mitmel sajameetrisel lõigul kõik forellid kinni ja märgistasid rasvauime lõikamisega. Üks töögrupi liige oli siis imestanud: igal sajameetrisel lõigul loendasid nad rohkem kui 600 forellimaimu. See pidi olema kogu Põhja-Eesti parim tulemus. Miks kalad nüüd siis suvel surid, lämbusid? Merest umbes 2 km ülespoole on jõel vana vesiveski koht ja järv üles paisutatud. Et järve süvendada, laskis järve omanik vesiväravad lahti ja lükkas buldooseriga järve põhjas olnud muda ja savi koos veega jõge mööda alla. Seetõttu tõusiski veepind ja vesi muutus vedelaks kördiks. Pealt pruun, altpoolt sinakasroheline. Kalade lõpused täitusid saviga ja kalad lämbusid. Keegi ei tea, mis sai vähkidest, kes 30 aastat tagasi möllanud vähikatku järel olid jälle sigima hakanud. Veetase langes järgmiseks hommikuks ja siis tulid nähtavale ka forellide laibad. Vesi muutus puhtamaks alles nädala pärast. Kui olime veidi toibunud, helistas poeg Rakverre keskkonnateenistusse. Esmalt vastas raamatupidaja, kes andis õige numbri. Sellelt vastas hääle järgi noor mees, kes kuulas loo ära ja vastas: “Mis vahet sellest, kas kalad surevad järves või jões?” Järves teadaolevalt forelle ei olnud, sest vesi oli seal liiga soe. Aga noormehe arvates oli kõik õige. Poeg pildistas ujuvaid kalu ja forellipoegade laipu. Paari päeva pärast läksin Rakverre keskkonnateenistusse. Üks naine teisel korrusel tunnistas, et tema andnudki kellelegi vee erikasutuse loa. Ta suunas mu alumisele korrusele ühe noormehe juurde. See kuulas mind ära, koostas seletuskirja ja võttis allkirja selle õigsuse kohta. Lubas paari päeva jooksul vaatama tulla. Ei tulnud… Jõe põhi on sügavamates kohtades paksu sinaka savise mudaga kaetud. Tõstsin seda kühvliga lillepeenrale liiva tihendamiseks. Loodetavasti viib kevadine jääminek muistki muda ja savi merre ja kalad ehk paljunevad millalgi uuesti. Kui palju forelle ära suri? Kui võtta arvestuse aluseks pool varasema loenduse arvust, siis kahe kilomeetri peale tuleb 6000. Selle kahju peaksid välja maksma keskkonnateenistuse ametnikud, kes andsid loa selle barbaarsuse elluviimiseks. Trahvimisest pole aga kuulnud. Kontrastiks eeltoodule nägin samas majas metsaameti mehi, kes suure, nägudest välja paistva murega tegid kokkuvõtteid keeristormi kahjudest. Nende tegevus lohutas mind — veel on oma tööd tõsiselt võtvaid inimesi. TIIT ARUSTE |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||