|
||||
Nr 4 (562) Neljapäev, 31. jaanuar 2002 |
||||
Arhiiv |
Vaadates mõni aeg tagasi Pealtnägija saatelõiku N. Liidu kangelasest Arnold Merist, tuli mulle meelde, kuidas Arnold Meri õigustas suvel Vene telejaama saates “Itogi” 1941. a juuni küüditamist. Tema arvates olnud see õigustatud, sest Liit pidi puhastama tulevase vaenlase piiriäärsed alad “luureagentidest”. See tegi meele nii mõruks ja siiani ei saa rahu, sest ka mina olin üks nendest “agentidest”. Elasime Tapal, oli oma majake. Peres oli 3 last, kui meid vagunisse topiti. Vend oli 2-, õde 14-aastane ja mina, see kõige vanem, sain rongis 17. Tapalt pandi vagunisse 33 peret, kõik naised ja lapsed. Kas me olime “luureagendid”? Meilt võeti kõik — kodumaa, oma kodu. Lasksin Siberist jalga pärast sõda. Töötasin 1946. aastal Tapa raudteejaamas ametnikuna. Oli aasta 1950, kui tuldi jälle järele. Viidi Tallinna, olin 7. kuud rase. Siis istusin Paide vanglas, igal ööl veeti ülekuulamisele, aga mille eest? Siis Moskva “loal” tagasi ema juurde. Hea, et Tomski vanglas ei sünnitanud. Obi jõgi vabanes jääst, oli juuni algus, kui pandi laevale — meid, noori, oli üle Eesti püütud 160 inimest. Nii sündiski seal Siberis tütar Anne. “Luureagendi” tütar. Minu isa Evald Ristikivi arreteeriti 11. septembril 1940 Tapal ja istus Lasnamäel. Scheeli suvilas piinati ja lasti maha rohkem kui 100 eesti meest, nad olid süüdi, sest olid eestlased... Ma ei süüdistagi kedagi. Tuli kannatada ellujäämise nimel. Keelt ma ei osanud, kuid kui kiiresti said selle selgeks nii vanad kui ka noored, ehkki keegi ei õpetanud! Elu nõudis. Kus olid meie “inimõigused”, keegi ei astunud meie eest välja! 1989. a käisin Tallinnas Pagari tänavas, sest terve see aeg olin saanud vastuse: isa teadmata kadunud, kuid siis kutsuti kolmandale korrusele tuppa 80. Tuba oli maast laeni toimikuid täis, anti lugeda isa toimik, isegi Eesti pass oli. Küsisin, miks tapeti. NKVD ohvitser ütles: see oli eesti rahva verine ajalugu. Kahju oma noorusest ja tervisest! Meie riik müüb ära kõik, mis müüa annab — maa, tehased, vabrikud. Müüdi ka trikoovabrik Marat. Saan aru, kauplema peab, aga rahvast ei tohi ka unustada. Armastan käsitööd teha, pole käsitööriiet, mida tootis Pärnu Linakombinaat. Välismaalased tulevad ja tahavad ikka rohkem kasu saada endale, mitte eesti rahvale. Aga ma olen optimist ja loodan, et kõik läheb hästi. Olen igas olukorras leidnud midagi head ja kasulikku. AINO POOM |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||