|
||||
Nr 4 (562) Neljapäev, 31. jaanuar 2002 |
||||
Arhiiv |
Juttu politseikomissariga
Paari päeva eest istusin mõnda aega korrapidaja tagaruumis ja uurisin pabereid. Ega ma tahtnud meeste juttu salakesi kuulata, poisid teadsid küll, et ma teisel pool seina olen. Aga ehk oli silmside puudumisel oma osa ka selles, et mõne aja pärast muutus jutt mitteametlikuks. Patrull oli just teatanud, et linn on lumetuisu käes inimtühi, nii et tööasjad ei hoidnud mõtteid kammitsas, meenutas Elva politseikomissar Peeter Liivak. Üks hiljuti tulnud nooremkonstaabel küsis vanematelt olijatelt, kas omal ajal võis Elva miilitsas tõesti olla mees, kes ei suutnud lahti arutada ka kõige lihtsamat kuritegu. Selline mees oli siin tõesti olnud ja ülemad olnud temaga hirmsas hädas: anna talle nii lihtne ülesanne kui tahes, aga tema keerab kõik sassi ega suuda ühegi seaduserikkuja süüd tõendada. Lollus polnud tollal vallandamise alus, kui mees muidu tööseadusandluse sätteid ei rikkunud. Nii et tema lahtikangutamise võimalused kaaluti põhjalikult läbi. Siis aga pandi miilitsamehe enda jalgratas pihta ja visati raudteel veduri ette, nii et tollase ütluse järgi jäid traateeslist ainult pulgad järele. Ja kahe päevaga oli rattavaras käes ning selle tegu tipp-topp ära tõendatud ja vormistatud. Mees, kurask, polnudki loll, vaid lihtsalt arg, ta ei tahtnud asjade eest, mis teda ennast ei puudutanud, oma nahka ohtu seada, meenutas jaoskonna staaikaim põlisest elvalasest mees. Siis ta ikka nii loll polnud kui teine miilitsamees, tuldi välja mehega, kelle perekonnanimi riimus hästi sõnaga loll, mida kohalikud värsisepad päris arvukates siiani Elvas käibel olevates vemmalvärssides ära kasutasid. Naerge jah neid mehi, sest iga soss-sepp on naeru väärt ja mundris soss-sepp teistest poole rohkem. Ainult vaadake, et mõnda meest meie seast paarikümne aasta pärast samamoodi meelde ei tuletataks. Või pean ma rääkima mõne patrullimehe kohta tulnud signaalidest? lausus üks jaoskonna autoriteetsemaid mehi. Paar protestisõna hajus mõtlikku vaikusesse ja peagi oli patrull jalul. Oleksin tahtnud ka oma arvamuse välja öelda, kuid istusin siiski vaikselt edasi. Nüüd olen sellele jutuajamisele korduvalt mõelnud ja otsustanud, et hunt selle miilitsaga, aga alluvatelt tööülesannete täpse ja läbikaalutud täitmise nõudmise kõrval peame oma jaoskonnas koolitama neid politseinikke, kes liiguvad rahva hulgas: korravalvur ei tohi unustada, et iga tema sõna ja tegu jälgivad inimeste silmad. Ei tasu loota, et vene miilitsat rahvas küll ei sallinud, politseid aga lihtsalt niisama austatakse. Munder ei pane kedagi ennast austama, austatakse meest selle sees. See austus tuleb aga ära teenida ning iga mundrikandja peab mõistma, et mundrit kahjustades määrib ta riiki, keda ta esindab. Mul on väga palju kolleege, kes arvavad samuti. See jutuajamine pani mind mõtlema sellele, et me peame iga päev mundri au peale mõtlema. Ning palume Eesti Vabariigi kodanikke, teiste hulgas Videviku lugejaid: kui teie ei lepi mõne politseiniku saamatu töö või halva käitumisega, siis aitate politseil võidelda mundri au eest. Sest politsei on nii oma kui ka teiste riikide kodanike silmis üks tähtsamaid Eesti Vabariigi visiitkaarte. Vahendas JAAN KAPPO |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||