|
||||
Nr 4 (562) Neljapäev, 31. jaanuar 2002 |
||||
Arhiiv |
Hea inimene, kui sa lähed surnuaeda omaste kalmule, siis süüta küünal ka sõdurihaual. See on osake elavate tänuvõlast sõjaväljale elu jätnute ees. Olenemata rahvusest ja maailmavaatest on kõik inimesed surma ees võrdsed. Hispaanias Surnute orus lamavad kõrvuti vabariiklaste ja kindral Franco sõdalaste põrmud. Prantsusmaal Verduni all on tohutul sõjaväekalmistul sirgetes ridades prantslaste ja sakslaste kalmud. Venemaal Borodino lahinguväljal on mälestusmärk 1812. aasta sõjakäigu ajal langenud prantsuse sõduritele. Kuid kahjuks on maailmas valitsenud ka teised arusaamad, millest ei saa vaikides mööda minna. Kaks suhtumist Vanemad inimesed mäletavad kindlasti, et igal Saksa sõjaväelasel rippus kaelas keti otsas pooleks murtav metalletoon (die Erkennungsmarke tunnusmärk), mille mõlemale poolele oli kirjutatud tema nimi, sünniaasta ja alaline elukoht. Kui sõdur hukkus, siis murti etoon pooleks, üks pool jäi langenu rinnale, teine saadeti omastele. Peale selle oli igal sõjamehel ranitsas kummist kott, mis välioludes asendas kirstu. Nii etoon kui ka kummikott olid lihtsad, kuid praktilised vahendid. Ilmselt peeti silmas ka kaugemaid eesmärke. Nimelt koondati langenud sakslaste säilmed esialgsetest matusepaikadest suurematele sõjaväekalmistutele, et hiljem Saksamaale edasi saata. Võitmatuse ja kangelaslikkuse oreooliga rüütatud Punaarmee aga kartis millegipärast surnuid. Egas muidu poleks saksa sõjaväekalmistud kohe buldooseriga maatasa tehtud. Varem, 1940. aastal said samasuguse kohtlemise osaliseks ka Vabadussõjas langenud eesti sõjameeste mälestusmärgid. Mida kaugemale aeg sõjast nihkus, seda teravamalt tõusis päevakorrale kõigi sõjahaudade kaitse, ennistamine ja hooldamine. Taasiseseisvunud Eestis võttis selle töölõigu esimesena käsile Eesti Muinsuskaitse Selts. Ajapikku tekkis aga vajadus omaette organisatsiooni järele. Eesti Sõjahaudade Hoolde Liit (ESHL) Algatusgrupp tuli kokku 1992. aastal. Selle, Kaitseministeeriumi juures tegutseva organisatsiooni sünnidaatum on 21. august 1993. Hälli juures olid ajaloolane ja hilisem poliitik Küllo Arjakas, endine ajakirjanik Rudolf Aller, muinsuskaitsetegelane Ali Rza-Kulijev jt. Üks asutajaliige oli ka Tiina Tojak, kellest hiljem sai ESHL-i tegevdirektor ja kes on sellel postil tänaseni. ESHL-i peakontor asub Pärnus. See on Haridusministeeriumi kõrval üks väheseid keskasutusi, mis ei asu Tallinnas. ESHL-il on olnud kolm presidenti: Ali Rza-Kulijev, Jaak Pihlak ja praegu sõjaajaloolane Hannes Walter. Kuigi langenute võrdsuse printsiipi järgitakse rangelt, on ESHL-i põhiülesanne eelkõige Vabadussõjas ja II maailmasõjas langenud eesti sõjameeste mälestuse jäädvustamine. Teised riigid hoolitsegu ise oma langenute eest. Saksamaa on seda hästi teinud, kuid Venemaa-poolne osavõtt jätab kahjuks soovida. Langenud eesti sõjameeste mälestusmärkide taastamisega on põhiliselt lõpule jõutud. Kui kusagil on veel midagi tegemata, siis on selle põhjuseks rahapuudus, ennistustööde suur maht või keerukad tehnilised lahendused. Praegu on suurima tööna käsil Tallinna kaitseväekalmistu väljaehitamine. Järge ootab Tartu. Kiita tuleb Vana-Narva Seltsi, kes oma jõududega taastas sealse sõjaväekalmistu. Saksamaa töödest-tegemistest on parim näide Pärnu sõjaväekalmistu taastamine. Seal kaskede all magab igavest und ligi 800 saksa sõjameest. Langenute identifitseerimisel olid abiks just metalletoonid. Seitse-kaheksa sakslast on siit leidnud oma lähedase inimese viimse puhkepaiga. Pärnu kalmistut peetakse isegi nii oluliseks, et see on kantud Saksa turismikaartidele. Saksa sõjaväekalmistud on veel taastatud Tallinnas Maarjamäel, Saaremaal Kuressaare külje all Kudjapel, Jõhvis, Narvas, Rakveres, Tartus jm. Pooleli on veel viimane ja suurim Toila. Kuigi Saksamaa rahastab, on tööjõud ikkagi Eesti oma. Langenud Nõukogude sõjameeste mälestuse jäädvustamist on korraldanud kohalikud sõjaveteranide organisatsioonid Venemaa saatkonna rahalisel toel. Olukord muutub paremaks siis, kui jõustub vastav riikidevaheline leping see on praegu väljatöötamisel. Kangelaskalmistul teame, et kedagi ei ole unustatud, langenute mälestuse jäädvustamiseks on tehtud kõik, mis meie võimuses. MAIT MURUMETS |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||