|
||||
Nr 4 (562) Neljapäev, 31. jaanuar 2002 |
||||
Arhiiv |
Kui ma kirjahuvilise noormehena ligi 50 aastat tagasi Väike-Maarjasse tulin, et siinses raamatukogus tööle hakata, oli omaaegsest vaiksest kultuuriloolisest alevikust saanud toimekas, tõtlev ja administreeriv rajoonikeskus. Kunagine Väike-Maarja parnass, mille kohta olin üht-teist kuulnud ja lugenud, tundus selles õhkkonnas romantilise, ajakauge mälestusena. Aga pronksi valatud Jakob Tamm ja Jakob Liiv kõnelesid mõndagi sellele, kes kuulata tahtis. Ja rahva ühistööga ehitatud rahvamaja, kus ka raamatukogu peavarju leidis, oli väliselt endisaegse näoga. Ta oli äsja rajooni kultuurimajaks nimetatud ja noores rajoonikeskuses esineva ruumikitsikuse tõttu pidid tema katuse alla ka kultuuriosakond ja komsomolikomitee ära mahtuma. Eks raamatukoguhoidja töö oli tollal (nagu praegugi) meeste hulgas ebapopulaarne. Arvati ju, et see on üks mugav tubane töö, mille juures saab lugeda nii palju kui süda lustib. Seetõttu muutus mu ema, kuuldes poisi raamatukogusse tööle minekust, veidi murelikuks. Ta hoiatas: “Ära sa seal siis liiga palju ka loe, sest selle tagajärjel võib inimene segaseks minna. Näe, see meie kaugelt sugulane Hugo olnud nii lugemishull, et püüdnud isegi põllul hobuseäkke järel astudes raamatusse vahtida.” Kui ma sellest rajooniraamatukogu juhatajale rääkisin, sai tema südamest naerda ja ütles omalt poolt, et raamatukogus töötades ei taha sa varsti enam üldse lugeda. Aga minu tegelik lugemislust ja -maht jäid sinna ema kartuse ja juhataja ennustuse vahepeale. Juhtus nii, et esimesel paaril nädalal ma raamatute ligi ei saanudki. Nimelt oli sel ajal tavaks kasutada kultuuritöötajate abi majapidamistes loendamisel. Et mina tahtsin Väike-Maarja ümbrust lähemalt tundma õppida, siis nõustusin vabatahtlikult loendamiskomisjonis osalema. Nii käisime 1952. aasta südasuve kuumadel päevadel koos külanõukogu esimehe Johannes Jõemetsa ja sekretäri Lilli Karroga külast külla ja perest peresse. Nägin ümbruskonna ilusat loodust ja jõukaid talusid, millest hiljutine kollektiviseerimine üle käinud. Inimesed paistsid murelikud ja umbusklikud, enamik noori oli kolhoosiperedest lahkunud. Sel ajal panid mõned üksikmajapidamised kolhoosimineku survele veel vapralt vastu. Ühe sellise väiketalu perenaist Emilie Geigot kohtasime Äntu Tagakülas. Kui külanõukogu esimees temalt küsis: “Miks sa kolhoosi ei astu?”, vastas Emilie ilmsüütu ilmega: “Mul ei ole õigeid prille, seetõttu ei näe ma sinna astuda.” Pärast ringkäiku külades sain hakata tõsisemalt raamatutega tegelema. Meid, äsja tööle asunud noori inimesi, juhtis ja õpetas endise Vao valla raamatukogu juhataja Salme Pajula. Sel ajal langes ta õlgadele ulatuslik töö — muuta see väike kultuuriasutus kolme osakonnaga rajooniraamatukoguks ja ka metoodilise töö keskuseks. Seetõttu pidi ta ise pidevalt õppima ning seminaride ja praktikanädalate abil uusi töötajaid välja õpetama. Neid seminare ja nõupidamisi viidi läbi enamasti igas kuus. Esimene õppepäev peeti koos rahvamaja- ja kinotöötajatega. Teisel-kolmandal päeval toimus töö sektsioonides. Harva, kui raamatukogutöö õppustele väljastpoolt lektoreid tuli, enamasti pidime ise hakkama saama. Tolleaegne pika nimega asutus — Fr. R. Kreutzwaldi nim. ENSV Riiklik Avalik Raamatukogu — saatis rajoonidesse loengute-õppuste konspekte ja kavasid. Nende põhjal tuli rajooniraamatukogu juhatajal ja teistelgi töötajatel õppetunde läbi viia. Ega see noorele erialata inimesele kerge olnud. Kui sa ei mallanud oma loengut ka korralikult ette valmistada, siis tundsid esinemise ajal, kuidas mõtted takerdusid ja jutusoon kippus kokku kuivama. Meenub episood ühelt 1950-ndatel aastatel toimunud nõupidamiselt. Muuhulgas esines seal ka tolleaegne rajooni parteikomitee sekretär Heino Kallaste, kes andis ülevaate kolhooside loomakasvatusest. Küllap see farmide olukord ikka nii vilets oli, et sundis ettekandjat ärritunult sähvama: “Mis te istute siin nagu padakonnad, kui farmides ei jaksa loomad jalule tõusta. Minge parem appi okassööta varuma!” Teisel päeval oli raamatukogutöö sektsioonis vaikset mõttevahetust nõupidamisel kuuldu üle. Väga kohusetundlik Mõisamaa külakogu juhataja Edine Mudamaa kurtis: “Ma olen nii hämmastunud ja kibestunud, et ei oska ega tahagi enam seda raamatukogutööd teha.” Seda raamatutel põhinevat kultuurialast tegevust tavatseti neil aegadel tähtsaks ideoloogiatööks nimetada ja esitati talle ülepingutatud nõudmisi. Pidevalt ja plaanipäraselt pidi kasvama lugejate-laenutuste arv, kuni selleni, et piirkonna kõik pered oleksid lugejad. Järjekindlalt nõuti raamatukogult mitmesuguste ürituste korraldamist. Igas kvartalis pidi toimuma lugejate konverents, igas kuus kirjandusõhtu. Bibliograafilisi ülevaateid, vestlusi ja ettelugemisi soovitati teha otse töökohtades, s.t ettevõttes, farmis või isegi põllul. “Ärge siis nende asjadega liiale ka minge!” manitses meid kultuuriosakonna juhataja Edgar Tammerand. Ta tõi vabariiklikul nõupidamisel jutuks olnud näite, kus ülipüüdlik raamatukogutöötaja läinud põllule sõnnikuveo juurde ja püüdnud siis seal sopasel reel seistes midagi ette lugeda. Meenub üks lugu sellest, kuidas väikeses külaraamatukogus käisid pealinna revidendid ideoloogiatööd kontrollimas. Loomulikult kutsusid nad kaasa ka kohaliku võimu esindaja. Külastamismomendil juhtus laenutusleti ette ainult üks lugeja, kes küsis raamatut “Ma armastasin sakslast”. Hiljem helistanud murelik külanõukogu esimees: “Inimesi käib teil vähe. Ühiskondlik-poliitilist kirjandust ei laenanud keegi. Selle asemel nõuab poolpurjus mees raamatut sakslase armastusest. Küll meile veel antakse selliste ilmingute eest. Saate teie ja saan mina, nii et kõliseb.” Omamoodi nõiajaht käis nn sisult vananenud raamatute peale. Kõrgemalt poolt tuli ridamisi käskkirju nende kõrvaldamiseks. Meenub üks jõululaupäev. Olin kaasa toonud ema tehtud verivorste ja tahtsin neid ka kolleegidele maitsta anda. Arvates, et sellisel õhtul külastajaid nagunii ei tule, hakkasime enne tööpäeva lõppu tagaruumis vorsti praadima. Lõhna muidugi kogu raamatukogu täis. Kui töötunnid lõppesid, panime raamatukogu ukse kinni ja asusime jõulutoitu proovima. Vorstidega oli kaasas ka pudelike metsanurga samagonni. Selle juurde võttis raamatukoguhoidja Veera kapist välja purgi marineeritud räimedega. Saime vaevalt suu seks teha, kui kostis koputus. Ukse taga seisis kultuurimaja direktor Tiit Karis, kes taipas hetkeliselt olukorda. Kavalalt prilliklaase välgutades nuusutas ta õhku ja loetles sõnahaaval ülitõsise näoga: “Silk, verivorst, puskar ja küüslauk.” Eks neil aegadel oli kultuuritööl üsna palju kaadri voolavust. Inimesed väsisid ja nagu kulusid selles pingelises töös. Samamoodi kulusid-kadusid raamatud. Neid lõhuti, kaotati ja omastati kergel käel. Meenub üks meesterahvast lugeja, kes kurtis, et tema koer vihkab kogust toodud raamatuid. “Niipea kui nende ligi saab, kohe hambad külge ajab. Seetõttu pean siit laenatud raamatud ikka kõrgele riiulile panema.” Raamatute vahelt leidsime sageli mitmesuguseid pabereid, vanu rahatähti ja ka mõningaid esemeid. Kuulsin, et nendest asjadest olevat üks Tallinna raamatukogu näituse teinud. Kõige väljapaistvamad eksponaadid olnud seal pannkook ja käärid. Niimoodi kirjult-kirevalt möödus mul raamatukoguriiulite vahel ligi kolm aastakümmet. Sain muidugi palju lugeda, tegutsesin näiteringis ja lõpetasin kaugõppe teel Viljandi kultuurikooli. Sepitsesin tasapisi värsse ja kirjutasin raamatukogu kroonikat. Kolimised olid meie raamatukogu töö kindlad koostisosad. Ise tegin kaasa kolm kolimist, millest viimane viis raamatud aleviku ääremaale, ruumidesse, millega meie ise ega ka lugejad rahul ei olnud. Sinna, nagu asumisele, jäi raamatukogu kümneks aastaks. Viimane kolimine oli raamatukogule kasulik. Nüüd asub ta uutes avarates ajakohaselt sisustatud ruumides, kuhu on külalisena hea sisse astuda. Kuigi olud ja inimesed on teised, äratab raamatukogu eriline õhkkond nostalgilisi mõttekujutlusi. Eriarvulised tähekogumid leplikult üksteise kõrval. Erivärvilisi tähekiiri langemas mõtteakendele. Sina, raamatukoguhoidja, nii argiselt askeldamas nende helkide keskel. Enese, nagu kumerläätse kaudu, tähekiiri koondamas ja suunamas. ERICH MEERJA |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||