|
||||
Nr 4 (562) Neljapäev, 31. jaanuar 2002 |
||||
Arhiiv |
“Vanaema helde-lahke” on küllap üks paljude lemmiklaule, nõndasamuti kui vanaema ja (või) vanaisa on olnud paljude lapsepõlve soojendaja. Sestap on meie kaastöövõistlusele “Kirjutan oma vanaisast (vanaemast)” laekunud rohkesti töid. Neid on hea lugeda, on need ju suure südamesoojusega kirja pandud lood inimestest, keda on armastatud, kes ise on armastada osanud ja tahtnud. Kaastöövõistlust välja kuulutades mõtlesime ennekõike õpilastele, seepärast ajakirjaga Hea Laps koostööd alustasimegi. Lootused ei petnud. Lapsed on saatnud toredaid lugusid oma memmedest-taatidest. Teraselt oskavad nad neid vaadata, nende rõõme ja muresid tajuda. Aga otse loomulikult on ka eakad inimesed noorusmaile rännanud. Nüüd on nad ise vanaemad-vanaisad. Need, kellest kirjutatakse, on olnud mõisateenijad, taluperemehed või linnaantvärgid, sündinud 19. sajandil, elanud kaasa ärkamisaja, olnud kodupaiga maa sool. Need vanaisad on läbi teinud 20. sajandi suured sõjad, vanaemad olnud külmal maal. Nende lood on meie aja- ja kultuurilugu, iga inimese oma eraldi ja kõik üheskoos. Mida rohkem neid unustusest päästetakse, seda parem. Täname südamest kõiki, kes on meie kaastöövõistlusele kirjutanud. Iga töö on isemoodi, huvitav. Paraku on ka tõrvatilku. Pisiasjadest, mis silma hakanud, natukene rääkima peakski, muidu rikuvad meepoti ära. “Kirjutan oma vanaisast (vanaemast)” on võistluse nimetus. On loomulik, et igal kirjutisel on oma pealkiri, mis selle olemust avab. Ja loomulikult ka autori allkiri, nimi, aadress, võimalusel kontakttelefon. Võistlustööde pikkuseks on 4—5 masinakirjalehekülge. Muidugi võib saata ka käsitsi kirjutatud töid, kuid kindlasti selges loetavas käekirjas ning lehe ühel küljel. Üldsõnalist juttu saata ei ole mõtet. Lugejale ei paku uut teadmine, et vanaisa oli talumees, kündis põldu, tegi heina, vanaema lüpsis lehmi. Seda tegid ju kõik maainimesed, nii see taluelu käiski. Otsige ja leidke oma vanaisas-vanaemas erilist, seda, mis just neid iseloomustab. Pidage meeles, et lugeja seda ei tea, mida teate teie. Seepärast ärge jätke olulisi asju kirja panemata. Kui on jutt näiteks sellest, et plaanis oli edasi õppida, aga saatus tahtis teisiti, siis küsib uudishimulik inimene: kuidas, mida? Tihti on lugudes kohanimed, külad, talud, mis võõrale midagi ei ütle, ühtki täpsemat orientiiri (maakond, vald, linn) aga antud ei ole. Mida täpsemad ollakse, seda enam kirjutis pakub. Täpsus nõuab aega ja läbimõtlemist. On neidki võistlustöid, mis pakipalavalt paberile pandud, pikkuseks napilt paar leheküljekest. Head inimesed, kui teil oma vanavanematest nõnda vähe on öelda, kas siis ongi mõtet sulge pihku võtta? Selle nimel, et teatada: “Olin 4—5-aastane ja mäletan neist vähe”, ei tasu marki kulutada. Kirjutage siis, kui teil tõesti teistelegi huvitavat pakkuda on. Kaastöövõistluse esialgne tähtaeg oli 4. veebruar. Et teema on paljudele huvi pakkunud, otsustas toimetus tähtaega pikendada. Arvesse tulevad hiljemalt 26. veebruaril laekunud tööd (postitempel). Olge usinad! Jõudu, edu, head sulejooksu! IMBI JELETSKY |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||