|
||||
Nr 4 (562) Neljapäev, 31. jaanuar 2002 |
||||
Arhiiv |
Mõne aasta eest võdistas kirjandusringkondi üks kummaline üllitis. “Eesti kirjarahva leksikonis” on seda mahedasti nimetatud obstsöönseks leksikoniparoodiaks, “kirjutatud 1990. aastal Õpetaja tänavas kirjanikkude majas kellegi väliseestlase loengut kuulates”. Kirjutaja, kes ennastki kirjarahva hulka loeb, on tolles, pealkirjaga “Eesti Nõukogude Kirjanike Liit — 1981. aasta seisuga, olulist”, võtnud kolleege iseloomustada näiteks nii: “tola üleliiduliselt areenilt, eelmise lehmik tütar, näljane publitsist, palgaline tembutaja, sihuke raisk, võiks end pesta, kaltsakmigrant, läila tüüp.” Need on muide kõige mahedamad iseloomustused. Vägisõnu, mida tavaliselt ei trükita, too autor peljanud ei ole. Omal ajal kavatsesid paar solvunud kirjanikku kohtutee jalge alla võtta. Siiski jäi see asi katki, kui nüüd mälu ei peta. Oli juba vabariik. Oli demokraatia. Ja see tähendab, et igaühel on õigus mitte ainult mõelda, vaid ka välja öelda. Miks vanu asju meenutada? Mõne nädala eest hakkasid Videviku toimetuse telefonid tavatult tihti helisema, külastajaidki käis rohkem kui harilikult. Kes tuli pahameelt avaldama, kes kaitsjaid otsima, kes soovitas meil kohtumajja minna, kes Avaliku Sõna Nõukogusse pöörduda. Ajendiks detsembri-jaanuari väljaandes Aktivist ilmunud kirjutis “Tuttav nägu — mässuline rauk”. Toimetuse tekst selgitab (vabandab?), et autor “paneb paika sotsmiitingul aega veetvad Eesti pensionärid. Mässulist rauka teavad kõik. Ta alustas möllu neljakümnendal aastal ja pole siiani maha rahunenud.” Muidugi võiks küsida, miks sotsmiitingul ja miks aega veetvad. Võiks rääkida sellest, mis on sundinud eakaid Toompea-tee jalge alla võtma. Võiks — aga mis mõte sellel on. Kes teab, see teab niigi. Kes ei tea, sellele pole sõnadestki kasu. “Vene ajal varastas mässuline rauk ühe käega riiki ja ehitas teisega kommunismi. Ei saanud rikkaks, õndsaks ega vaba aega, sest kogu aur kulus vene võimu kirumise peale… Kütab vanas vaimus edasi… Igati mõttetu tegelane.” Järeldus: “Õige palk — seina äärde”, sest “Ei saa pensionäride parteidesse ja kogunemistesse kuidagi teisiti suhtuda kui amoraalsesse, omakasupüüdlikusse ja silmakirjalikku nähtusesse. Punane lärmav pensokas meenutab vanglas jumala leidnud retsi.” See on kõige tasakaalukam tekstiosa. Kirjutaja teab ja ütleb palju muudki — et need (eakamad) pole saanud muud haridust kui partei ajalugu, kehaline kasvatus, sõjaline õpetus ja igasügisene kartulisonkimine, et pensione pole vaja üldse maksta, terve mõistus (kelle oma?) ütleb, et narist kasvatuslikus töölaagris peaks enam kui piisama, oled elanud lolli elu, siis ära soiu, nüüd kõnge — võta ennast lõpuks koomale. Juures on autori foto — keskea künnisel mees. Ju siis tol vene ajal kasvanud, koolis käinud. Kui teab, et iga veneaegne kodu oli varastatud kraami täis, et päeval logeleti ja pimeduse varjus võõrast vara kokku veeti, ju räägib siis tollest kodust, mis tuttav on, enda omast nimelt? Muidugi võiks nõnda arvata, võiks küsida sedagi, kas tol eestimaisel legendaarsel isatapjal Pavlik Morozovil on oma vanemad juba seina äärde pandud, “koomale lükatud”. Aga natuke kõhe hakkab. Ehk on poiss hoopis kapsalehe alt leitud või on teinud kurg tembu ja umbsõgeda sortsilase inimlaste sekka poetanud. Sest raske on ette kujutada, et seegi inimene on emme-issi käekõrval tipa-tapa teinud, vanaisa-vanaema unejutte kuulanud, et ta ei tea midagi piibli käsust “Austa oma isa ja ema, et sinu käsi hästi käiks ja sa kaua elaksid maapeal”, et ta ei tea väga paljusid lihtsaid asju, mis inimeseks olemisega seonduvad. Küllap teab. Võiks ju soovitada, võtku Enn Põldroosi imeline mõtisklusteraamat “Mees narrimütsiga”, lugegu, saab ehk millestki aru. Aga või ta viitsiks. Kas oleks mõtet sõnu peale lugeda, öelda, et kes ainult kurjust näeb, teeb paha endale, et hoiakud sõltuvad seesmisest väärtushinnangust. Et austades teisi, austad ka iseennast. Ent ei ole mõtet. Keskealine mees, Kristuse east väljas, juba maise matka poolel teel. Ühel hetkel vaatab peeglisse. Kas see nägu, mis vastu vaatab, on selline kui uljas nooruses unistatud? Ega ole. On igav ja kurb, pole suruda kellegi kätt, kui südamehädas end laastad. Laulik on küll öelnud: “Ei, jäävalt ma ei kao,” aga need on ainult sõnad, sõnad. Ei ole seda igavikku ulatumist poisil kusagilt näha. Ikka on teised teel ees. Aga aastad lähevad, nooremaks ei saa keegi. Poisil hakkab hirm. On tulnud terve põlvkond uusi noori, andekad, uhked, enesekindlad, haritumad. Hirm on. Küllap teame, mida teeb laps, kui tal hirm on, kui ta üksi pimedasse tuppa on jäänud. Nutab. Või hakkab mürgeldama, kõvasti-kõvasti sõimlema, koleda häälega koledaid sõnu karjuma, et see suur ja kuri, kes kusagil varitseb, see ometi kartma hakkaks, näeks, et poiss on ju ehutav kolevants. Hirm on vägev jõud, on arukamatelgi aru peast võtnud. Jah, sama vägev kui kadedus. Mäletate — konn nägi härga aasa peal. Aga ähi või ära ähi, konn jääb konnaks ning härjasuuruseks ei saa ta mitte. Krooksub küll sõimata, kuis jaksab. Jätkem haiguste diagnoosimine tohtrite hooleks. On asju, mis on liiga madalad, et end neist riivata lasta. On ju koprofaage, nekrofiile… Kõike on siin issanda loomaaias. On hea, et uus aeg on sõnavabaduse toonud. Kes teisiti ei oska, saab vägisõnadest väge ja elab hirmupinged nõnda välja. On tulevikus õnnelikum? Mida ju igaühele soovime. Meie, põhilise oma elutööst teinud inimesed, oleme selletagi õnnelikud, meil on jõudu toetuda lihtsalt heale, meie elatud aastad on Eestimaad hoidnud ja andnud hingele enamat kui valuleva tühjuse. IMBI JELETSKY |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||