|
||||||
Nr 4 (562) Neljapäev, 31. jaanuar 2002 |
||||||
Arhiiv |
Tunne Kelami,Riigikogu aseesimehe intervjuu Ants Tammele:
Tulin poliitikasse, kui oli oht, et meie rahvas jääb omal maal vähemusse. Kerkis küsimus, kas me jääme püsima. Tol ajal oli lihtne eesmärke seada, sest reaalne vaenlane oli olemas. Esimese ülesande lahendamine, iseseisvuse taastamine õnnestus. Järgmine eesmärk oli positiivne saada teiste rahvaste ja riikidega samale tasandile, kindlustada, et meid demokraatlikus maailmas tuntaks, ja saada teistega võrdne positsioon. Veel oli vaja saavutada turvatunne, et meiega enam midagi ohtlikku ei juhtuks. Need on siis olnud seniajani minu liikumapanevad jõud. Selle kõrval on mind alati huvitanud probleem eneseväärikusest, eestlus ja eetilisus. Mind on huvitanud see, mis on eestlastele iseloomulik ja mis on meis omapärast, on huvitanud, mida on meil teistele pakkuda. Me ei ole ju maailmas laenajad, vaid meil on midagi ka teistele anda. Kui me vaatame näiteks Kosovot või Teteeniat või Tiibetit, siis näeme, et me ei ole maailmas mitte kõige õnnetum rahvas. Tõesti, saatus on meile suhteliselt armulik olnud, me suutsime taastada isegi oma iseseisvuse, mis paljudel teistel rahvastel pole õnnestunud, ning ega kirikuringkonnadki pole kõrvaltvaatajaks jäänud. Eesti on oma vabadust selles mõttes hästi kasutanud, et meil on näiteks kirikute nõukogu, mida paljudes maades ei ole teised imestavad, et meil on kõik kirikud ja usutunnistused koos ja saavad ikkagi oma asja ajada. Meil on ju nõukogus esindatud näiteks Armeenia kirik, nelipühilased, adventistid jne. Minu meelest on see hästi mõjunud. Meil ei peeta ühte teisest paremaks ja igaüks võib rahumeeli otsida endale sobivat. See ei ole teistes maades tavaline ja selles mõttes on Eesti identsus ainulaadne. Meie probleem on selles, kas läheme maailma nagu sandid, kes paluvad abi ja püüavad suurematega kohaneda, või läheme nagu vabad inimesed. Aga mis on vabadus? See on väärikus, see on vastutus, see on kultuuri järjepidevus. Eesti ainulaadne saavutus on just positiivne vastus küsimusele, miks meil pole läinud nii nagu Bosnias või Kosovos, kuigi eeldused vastasseisuks olid ka siin kõik olemas. Miks meil õnnestus vabadus saavutada rahumeelselt, väga demokraatlikult, ehkki siin oli suur võõrarmee, interrinne ja muud tegurid olemas? Miks meil õnnestus vastasseisust välja tulla sallivalt, oma rahvuslikku asja ajades, vajalikul hetkel ühtseks mobiliseerudes, nagu näiteks augustis 1991, kui erinevad jõud suutsid oma paremad küljed kokku panna ja samal ajal vältida kättemaksu ning tigedust. See on niisugune asi, mida välismaal eriti ei tunta. See on huvitav küsimus ajaloolastele ja teistele rahvastele järelemõtlemiseks kuidas väike rahvas on suutnud säilitada oma keele, kultuuri ja identiteedi äärmuslikes tingimustes? Millal on eesti rahval olnud oma identiteedi säilitamine kergem või raskem, kas Aleksander III, Jossif I või Leonid I ajal? Mõnikord väga tugev surve mobiliseerib vastupanu avaldama. Kui olukord on ebamäärane, lastakse end tavaliselt lõdvaks ja oht on seeläbi suurem. Stalin oli surve poolest esikohal. Siis võidi kas või terve rahvas minema saata. Aleksandri ajal ei olnud Eesti veel riik ja Aleksander võis teha, mida vaid tahtis. Brenevil ei olnud nii lihtne, sest Eesti oli rahvusvaheliselt teada, Ameerika Ühendriigid ei tunnustanud Eestit kui Nõukogude Liidu osa, Eestil oli oma identiteet ja selle mahasurumise katseid kajastati rahvusvaheliselt. Kaldun sinnapoole, et Brenevi ajal olid Eestil siiski paremad ansid vastupanuks kui Aleksandri ajal. Aga surmaohtu meie rahvale tähendas neist igaüks. Praegu oleme vist lodevaks läinud, sest ei astu enam piisavalt kuritegevuse vastu, laseme maffial vähehaaval riigivõimu sisse pugeda ja maksame niimoodi tagantjärele, justkui järelmaksuna kinni oma suhteliselt kergelt saavutatud taasiseseisvuse? See on iseenesest huvitav küsimus. Kuid pole ju iseseisvuse süü, et kuritegevust on palju. Pealegi teame sellest, kui palju on kuritegevust, seetõttu, et meil pole enam tsensuuri, mis Nõukogude ajal pani kuritegevusest rääkimisele ja kirjutamisele piirangud. Teiseks oli ju ka pärast 1918. aastat, pärast Vabadussõda,kohutav pettumus Eesti riigis. Näiteks Juhan Luiga 1920. aastate esimesel poolel ilmunud ajaleheartiklid on täpselt sarnased nendega, mida kirjutati 1990. aastate esimesel poolel kõik on kehv, levib mõttetu kuritegevus, kultuurist ei hoolita. Tundub, et sellised meeleolud on olnud alati ühiskondlike ümberkorralduste, suhete ümberpaiskamise hind. 1918. aasta järel olid omandisuhted paigas, tegemist oli rohkem rahvusprobleemidega ja vabanemisega suurriigi mõjust. 1990.1992. a revolutsioon on olnud eelmistest veelgi vapustavam, sest taastada tuli omandisuhted ja see on palju raskem. Aga see on täiesti õige, et revolutsioon võib olla rahumeelne, ent enamasti tuleb sel juhul järelmaksu maksta. Revolutsioon võib olla ka verine ja radikaalne, avada momendi vastuolud ja ebaõigluse räigemalt, kuid kas seeläbi ka rohkem õiglust tekib, on alati vaieldav. Me ei tea alati, milleni revolutsioon välja viib, aga minu arusaam on, et eesti rahva valik paarteist aastat tagasi oli väga selge see valik oli rahumeelsete, mitte vägivaldsete muudatuste kasuks. Võib-olla on see meisse sisse kodeeritud enesesäilitusinstinkt, aga ma mäletan väga hästi juhtumeid, mil oli näiteks interrindega konflikti sattumise oht, ja milline hämmastav enesevalitsus iseloomustas tol ajal inimesi. Nad teadsid täpselt, kus on piir, millest alates ei tohi provotseerida ja millal ei tohi lasta meeleoludel kontrolli alt väljuda. Minu arvates on see eesti rahva kultuuri ja eetilise küpsuse avaldus. Ei olnud inetuid kättemaksuakte, venelaste halvustamist. See oli selge signaal, mis näitas, et inimesed soovisid rahumeelset üleminekut. Järelmaks sellele üleminekule on tõesti olemas, seda hinda tuleb teadvustada ja üritada Eesti ühiskonna raames õiglasemalt jaotada. Kümme aastat tagasi oli veel arusaam, et kuna kõiges on süüdi Moskva, siis Moskva peab kulud maksma. Aga pankrotti läinud äriühing nimega Nõukogude Liit läks laiali, asutati uus äriühing nimega Vene Föderatsioon, kes teatas, et tema ei kavatsegi vastutada eelkäija võlgade eest. Ega meil ei ole järelmaksus kedagi süüdistada ei ühtegi erakonda, ei ühtegi tegelast. Järelmaks tundub olevat objektiivne seaduspärasus. See on paratamatus, mille puhul ei saa aga õlgu kehitada. Siin me jõuame sotsiaalse solidaarsuse, kaastunde juurde. Mõned inimesed on pealtnäha hästi hakkama saanud, aga sageli on küsitav nendegi puhul, millise hinnaga nad on oma eesmärgid saavutanud, kas ausal teel või mitte... Meil ei ole õigust olla ükskõiksed ühiskonna kehvema osa suhtes. Kõik hakkab ikkagi pihta tähelepanust, probleemi teadvustamisest, kaastundest, sümpaatiatundest, üritusest midagi ära teha ja asja parandada. Olete olnud Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei eestvedajaid, isamaaliku kasvatuse eest seisjaid. Praegu tundub, et sellise kasvatuse osas ei tehta enam suurt midagi koolides ehk mõni aktus, kui sedagi. Vägisi muidugi kedagi armsaks ei tee... Siin on väga keerukas olukord. Esiteks oleme need, kes võiksid asju juhtida, aga siin oleme kimbatuses, sest meil on ju demokraatia ja paljud protesteerivad juba ette, nagu tahaks riik isamaalist kasvatust peale suruda. Teine küsimus peitub minu meelest ka meie koolisüsteemis valitsevas nõukogude süsteemi pärandis, mis väljendub selles, et üsna mitmed õpetajad suhtusid isamaalise kasvatuse ideesse skeptiliselt. Kolmandaks püüab tänapäevane universaalne elukäsitlus veenda meid, et rahvusluse ja isamaalisuse aeg olevat möödas, see olevat mingi iganenud asi. Väidetakse, et tänapäevases maailmakülas elatakse üha suuremal määral läbisegi, inimesi ühendab tarbimine ja ühine meelelahutus ja rahvused surevad välja. Vastus sellele on, et Eesti Vabariigi algusaastail olid meeleolud täpselt samasugused, eriti noortel haritlastel ja kultuuritegelastel, kes olid väga radikaalsed ja arvasid, et isamaalisuse aeg on läbi, rahvuslus olevat oma aja ära elanud. Aga siis tegi idanaaber 1924. aasta detsembris ühe äkilise liigutuse... ...ja see tõi äkilise järelduse juurde, et tõesti, meie olukord ei olegi kõige hullem, meil oleks võinud palju hullemini minna. Ometi on isamaalisuse kasvatamisega probleeme. Mida saame ära teha? Mina toetan selliste noorsoo-organisatsioonide arengut, nagu näiteks noorkotkad ja skaudid. Nendes organisatsioonides on ühendatud kohustus olla aktiivne patrioot, kohustus aidata oma ligimest, teha igal päeval vähemalt üks heategu, mõelda Jumalale. Mul oli hiljuti üks kena kohtumine Viru-Jaagupis. Sealses mullu õpilaste vähesuse tõttu suletud põhikoolis asutas kohalik rahvas muuseumi ja nad püüavad seda maja kasutada isetegevuseks, mis on just nüüd uuesti hoogu saanud. Tundub, et see on justkui kultuuriline enesesäilitusinstinkt, mis sellistes oludes välja lööb. Meil oli seal ka huvitav arutlus kodanikualgatusest, sellest, mida saab ikkagi ise ära teha. Kohal oli ka omavalitsustegelasi. Üks mees jutustas meie koosviibimisel, kuidas nad ise on hakanud asju korraldama. Kui lapsed põhikooli lõpetasid, tekkis lapsevanematel mõte saata nad ekskursioonile Rootsi. Lapsed ja lapsevanemad kooskõlastasid ise oma käitumisreeglid, mis tähendas seda, et kui minnakse Rootsi, siis, esiteks, ei pruugita alkoholi, teiseks käitutakse väärikate Eesti Vabariigi kodanikena ja oma valla esindajatena ja kolmandaks veel oma kooli esindajatena. Lapsevanemad, kes õpilastega kaasa sõitsid, kinnitasid, et kõik täitsid neid reegleid. See näitab, et kodanikuväärikuse, identiteedi ning vastutuse kaudu muutuvad asjad palju selgemaks. Kui reeglid kuskilt ülevaltpoolt kehtestatakse, siis võib noorel inimesel tekkida kohe protest, et miks ma pean neid järgima. Aga eeskujud? Loomulikult on tähtis koht eeskujudel. Näiteks minule on väga oluline ja haarav olnud Albert Kivikase romaan Nimed marmortahvlil, mille ta kirjutas 1930. aastail riikliku tellimuse peale. Sellest oleks võinud tulla väga lame ja kroonulik töö, aga mind on see raamat erakordselt kaasa kiskunud. Lugesin seda kunagi algkoolis, ühes tuttavate talus. Hiljem, ülemöödunud suvel, lugesin seda Ameerikas õhtuti ette oma abikaasale tema vanematekodus. Raamatust on näha, et Vabadussõjas polnud ju midagi ette määratud. Tollal kujutati olukorda nii, et Eesti Vabariik olevat väikese kodanlaste grupi algatus, töörahval polevat sellega midagi pistmist, tavalistel inimestel samuti mitte. Kodanlased tahtvat Eesti Vabariigi loomisega vaid omaenda kasumeid kindlustada ja töörahvast rohkem ekspluateerida. See vaatenurk on Kivikasel väga hästi kujutatud vaese maapoisi, romaani keskse tegelase Henn Ahase otsingute kaudu. Henn Ahas, kelle vend võitles Punaarmees, taipas lõpuks, et oma vabariik on eesti rahvusele ainus väljapääs. Vabadussõja käigus sai see maapoiss aru, et võitlus on mitte ainult kodanlaste või tema klassivenna Käsperi, jõuka ärimehe poja asi, vaid kogu rahva asi. Henn Ahas sai aru, et kui tahame säilida rahvusena, peame kõik koos bolevike pealetungi tagasi lööma ja oma rahvusriigi looma. Kas seesama seisukoht ei tulnud välja metsavendade visas vastupanus? Metsavendadel oli nende saatus silme ees. Kes olid ikkagi Saksa sõjaväes olnud või keda võidi milleski muus süüdistada või lihtsalt niisama süüdistada, need teadsid, mis nendega juhtub. Vabadussõja algul oli maatameestel ikkagi suur illusioon, et punased annavad neile maad, kuid need otsustasid lõpuks hoopis riigimõisate kasuks. Eesti Vabariigi suurimaid saavutusi tol ajal oligi demokraatlik maareform. Nüüd oleme oma maaeluga raskemas seisus, sest kõikides moodsates riikides intensiivistub maaharimine ja väheneb põllumajandusliku tootmise osakaal. Siin peitub vastuolu, sest vana arusaam rahvuslusest ütleb ju, et maa peab olema haritud ja maal peab elama küllalt palju rahvast. Loen huviga maaelu käsitlevaid ajakirju ja neid väljaandeid, mida Põllumajandusministeerium välja annab, näiteks aastaraamatuid. Möödunud aasta kohta oli seal väga huvitav kirjutis taludest, kes on otsinud midagi alternatiivset, midagi uudset, et toime tulla. Neid talusid ise külastada on üks minu hobisid. Publitsistikast ja fotokunstiharrastusest me ei jõua vist rääkida, aga kas olete nõus oma fotosid Videvikus edaspidi avaldama? Heameelega. Ja võib-olla saame teinekord seekordset vestlust jätkata, sest ega kõik mõtted ühte lehte ära ei mahu. Mul algab Rahvusraamatukogus Euroopa liikumise nõukogu... Mul on andmeid, et seal tuleb ka üks konverents... Jah, selle pealkiri on Eestluse elujõud. Mil määral need jutud elujõust aitavad eestlust tegelikult taastada? Teadvustamine on vajalik, selleta ei saa. Eile öösel kella üheni vaatasin läbi sellealast kirjandust, sest mul on planeeritud ettekanne konverentsil. Vajame ühiskondlikku signaali, et eestluse elujõu teema on tähtis, ja selle signaali me oma konverentsiga ka anname. Tänan teid sisuka vestluse eest. |
|
||||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||||