|
||||
Nr 3 (561) Neljapäev, 24. jaanuar 2002 |
||||
Arhiiv |
Augustin Poopuu on Saaremaa Vabadusvõitlejate Ühingu kauaaegne aktivist, XXI sajandi algusest selle ühingu esimees. Ta on sündinud 21. oktoobril 1924 Salme vallas Vintri külas viiest vennast eelviimasena. Ainuke õde suri noorelt. Vabaduseaade surmani Isamaalisust ja vabaduseaadet kasvatasid nooresse Augustinisse nagu tollal teistessegi poistesse ja tüdrukutesse kodu, kool ja riigilipu kolm tähendusrikkalt mõtestatud värvi. \"Need tunded on mul alati kindlalt hinges olnud ja jäävad surmani,\" kinnitab ta ise. Idast tulnud punaväelastest on tal esimesed mälestused 1939. aasta jõulude ajast. Siis astusid neile koju sisse leitnant, seersant ja sõdur. Pühadekombe kohaselt pakuti neile koduõlut ja süüa. Nagu omal ajal ikka, oli õlu suures, 2,5-liitrises kruusis. Poopuu pere suureks imestuseks ähkis iga mundrimees tükk aega täis kruusi kallal ja see osa õllest, mis korraga keresse ei mahtunud, valati sealsamas põrandale. Nõnda käitusid kõik kolm \"kultuuritoojat\". Söögilauas ei mõistnud neist keegi noa ja kahvliga midagi peale hakata. See oli aeg, mil tollase N. Liidu sõjaväebaase hakati rajama Eestisse, Saaremaale ja ka Sõrve. Seal said paljud kohalikud mehed hästi tasustatud ehitustööd. Ka käesoleva loo kirjapanija isa tegi baasiehitustööd Papisaares. 16-aastane Augustin oli 1940. aastal baasiehitaja Sõrves Maantee külas ja teenis sellises eas noormehe kohta hästi. Ega neil aegadel osanud ka paljud vanemad ja tõeliselt elukogenud mehed täie selgusega hinnata siia militaarbaaside rajamise agressiivse anastamispoliitika tumedaid tagamaid, rääkimata Augustini-taolisest noormehest. Molotovi-Ribbentropi salapaktist ei teatud tollal loomulikult veel midagi, uue režiimi tulevasi hirmu- ja terroritegusid ei osatud ette näha ega suudetud 20. sajandi Euroopa oludes ilmselt kujutledagi. Nii et baasides käidi tööl üpris rahuliku südametunnistusega, käidi hea teenistuse pärast. Drang nach Osten Tung itta. Fašismi apologeedid Hitleri Saksamaal kuulutasid, et aarialastel on Euroopa südames vähe eluruumi (Lebensraum) ja seda tuleb peamiselt ida poolt juurde võtta — muidugi relva jõul, sest vabatahtlikult ükski riik oma maad ja rahvast võõrale võimule valitseda ja röövida ei anna. 1. septembril 1939 tungiski Saksamaa Poolale kallale ja tegi teisest küljest oma naabri maid anastama asunud N. Liidu vägede abiga selle slaavlaste riigi sõjajõudude vastupanule kiire lõpu. Eestiski hakkas ärevust tekitanult selgeks saama, et sõjatandri laienedes ja N. Liidu üldises möllus kaasa lüües ei pääse ka eesti mehed verevalamisest ning rahvas suurtest vintsutustest. Täide läksid need kartused sellisel määral, mida ei osatud ette kujutadagi. 1941. aasta suvel, Saksamaa kallaletungi ajal N. Liidule teenis üks Augustini vendadest aega Eesti kaitseväes ja sattus punaste poolele sõtta Eesti territoriaalkorpuse ridades. Veel kaks venda saadeti mobiliseeritutena itta. Tollal meenutasid vanad Sõrve mehed keiser Wilhelmi sõnu: \"Mina kaotasin küll sõja (I maailmasõja — H. Õ.), aga Hitler kaotab Saksamaa.\" Neid sõnu meenutati mitte Saksamaale halba soovides, sest 14. juuni suurküüditamine oli juba näidanud, et punaste hirmutegudest vähemalt midagi hullemat ei saa sakslastelt kindlasti karta. Peagi tulid vapustavad teated punaste õudustegudest Kuressaare lossis. \"Need jubedad veretööd ja metsikud piinamised lossis tegid minust lõplikult punaste timukate verivaenlase ja nõukogude vägivallarežiimi vihkaja,\" oskab Augustin nüüd oma toonase hingeseisundi kujunemist ja valikut vastaspoolte vahel selge sisepilguga hinnata. \"Lasen su maha nagu koerapoja.\" Augustini valiku õigsust punarežiimi vastaspoole kasuks kinnitasid veel mõnedki sündmused ja seigas Sõrve lahingute ajal 1941. a. sügisel. Poopuude kodu Vintril jäi just lahingute tulle ja tolmu. Pere veel kodumaile jäänud liikmed varjasid end punkris. Peagi läks isa redusse metsa, sest külavanemana oli ta saanud käsu kamandada ümberkaudsed inimesed venelastele kaitserajatisi ehitama. Isa seda ei teinud ja see oleks Augustinile peaaegu et väga kalliks maksma läinud. Tuli nimelt militsionäär ja nõudis isa asukoha teatavakstegemist. Augustini vaikimisest raevunud miilitsamees haaras relva ja käratas: \"Lasen su maha nagu koerapoja.\" Ta tulistaski, aga õnneks olid need siiski hirmutamislasud. Kord läks Augustin koos haige, kepi toel komberdanud emaga pesuköögist viimast allesjäänud leivapätsi ja paari piimaliitrit punkrisse tooma. Kargasid juurde sõdurid ning kiskusid ema käest leivapätsi ja Augustinilt piimanõu. Poiss sööstis sõduritele kallale, sai korraks leivapätsi ka tagasi ja üritas piimanõu jalaga ümber paisata. Sõdurite arvuline ülekaal aga määras kähmluse tulemuse nende kasuks. Püssimehed tirisid Augustini naabrite maa peale leppade alla, et ta seal maha lasta. Enne, kui laskjad korralikult sihtida jõudsid, pistis Augustin jooksu, tehes siksakke, pea õlgade vahele tõmmatud. Käigult tulistades ajasid sõdurid teda põllul ja võsas pool kilomeetrit taga, kuid järele ei jõudnud ja ühtki kuuli talle pihta ei saanud. Koju tagasi läks ta alles järgmisel päeval ning teda otsima tulla ei olnud nähtavasti kellelgi enam mahti. 4. oktoobril murdsid sakslased Kaimri kaitseliini läbi ja rinne taandus hoogsalt Sõrve poolsaare tipu poole. See, et enesekindlate ja bravuurikate saksa sõjaväelaste hulgas oli ka üpris arvukalt eesti verd sõjamehi, aitas noores Augustinis küllap omakorda küpseda otsusel, et temagi ei tohi võitlusest kõrvale jääda. Vaevalt küll jahutas ta kihku Viieristi metsas alguse saanud õudne lugu. Seal sattus punaväelaste kätte mõnemeheline sakslaste luuregrupp. Nad viidi Mõntu parki venelaste julgeolekuväeosa asukohta. Seal seoti vangid puude külge ja nendelt, elavatelt inimestelt, nüliti nahk ribadena maha. Selle teo üks hilisemaid tagajärgi oli politrukkide elusana põletamine Lopsigu surmamajas. 63 — seda arvu, millega märgitakse punaste poolt Salme vallas tapetud süütuid inimesi, siis veel ei teatud. Augustin oli kuni 1942. aasta jaanuarikuuni siiski veel kodus. Siis nõudis tegutsemist noore mehe uljas otsus: astuda Saksa sõjaväkke, minna Venemaale, et päästa oma sinna viidud kolm venda ja tasuda kommunistidele nende kordasaadetud jõledustegude eest. Taolistel ajenditel haaras neil aegadel relva palju noori eesti mehi. \"Vat ega ei läinud ju sakslaste poolt sõdima,\" hindab Augustin seda minekut. \"Seitsesada aastat saksa orjaaega oli ikkagi meeles. Sai mindud punaste vastu ja Eesti eest. Sel ajal valikut ju õieti polnud, tuli minna koos sakslastega.\" Surmaohtudele vastu Augustin Poopuu esimene mundri- ja relvakandmine Tallinnas julgeolekupolitseis kestis neli kuud. See oli nagu eelmäng tõelise sõdalase teele ja aastatele, mis lõppes haigestumisega ränka kopsupõletikku. Põhjus — õppustel saadud külmetus. Haiglas säästis ta elu just sel ajal arstide raviarsenali tulnud penitsilliin. Tollal veel väga defitsiitset penitsilliini arstid talle küll ei andnud ega määranud, kuid salaja tõi talle seda Muhust pärit meditsiiniõde Helga Randmaa. Kevad 1942. Taas kodus, seekord kosumas. Ent kopsuhaigus tuli uuesti ja seekord veelgi murdvamana. Surm seisis suu ees, ka arsti hinnang olukorrale oli sünge. Aga see mees on elus tänagi, 59 aastat hiljem, on seejuures pealegi haruldaselt toimekas, agar, aktiivne ja jumekas oma aastate kohta. Toona aitas tal tõbe võita oma uriini ja sooja piima joomine ning tooreste kanamunade söömine. Praegu mees oma tervise üle ei kurda. \"See on minu teene,\" naeris Augustini rõõmus ja jutukas abikaasa Elmire, kes on pere järelkasvuks sünnitanud kaks tublit poega. Mobilisatsioon aastal 1943. Augustin koos sõpradega otsustas seda ennetada ja minna vabatahtlikult tööteenistusse (Arbeitsdienst). 10. mail saabuti Kohilasse. Seal veenis major Hindpere astuma Wehrmachti. Nii läkski. Algasid õppused, mida juhtisid Eesti sõjaväevormis omamaised ohvitserid, nende hulgas saarlased kapten Lest ja leitnant Roost. Enne rindele minekut lasti mehed kümneks päevaks koju puhkusele. Väeossa naasnuina istuti 16. juunil rongi. Narvas satuti punatäheliste sõjalennukite pommirahe alla, kuid midagi väga hirmsat ei juhtunud. Venemaal Jõudnud esialgsesse sihtpunkti, soodest ümbritsetud Volhovi lähedale Gorki külla, sattus Augustin koos kaaslastega ligi kuuks ajaks rindele. Raskekuulipilduja meeskonna esimese numbrina sai ta tõelised tuleristsed ja pidi surmaga vahetult silmitsi seisma. 13. juuli õhtul said kõik ta meeskonnakaaslased vastase miinipildujate tulerajus surma. Augustin jäi oma kuulipildujaga üksi rindejoonest eespool, kuid pidas lahingut edasi. Lõpuks võttis ta relva selg, haaras paar padrunilinti ja asus oma positsioonilt taanduma. \"Seis! Käed üles!\" kuulis ta äkki venekeelset röögatust. Kähku pöördunud ja oma relva momentaanselt laskeasendisse langetanud, nägi Augustin veidi eemal teda seiranud vaenlase automaaturit. Kaks relvis vaenulike leeride meest vastastikku eikellegimaal. Augustin ei oska ka praegu kindlalt arvata, miks seal seekord nende vahel laskmiseks, tõeliseks duelliks ei läinud. Läks hoopis nii, et mõlemad hakkasid, selg ees, taanduma. Augustin kukkus üleni higisena mingisse pommiauku ja konutas seal hommikuni. Siiamaani ei mäleta ta mitte midagi nendest varjumistundidest, niivõrd sügav pidi olema šokiseisund. Hommikul pääses ta omade juurde. Üksinda rinnet pidanud mehe vaprust hinnati Idamedaliga, mis oli Augustini esimene lahinguautasu. Alfons Rebane, kindral von Gorück ja teised 1943. aasta jõulude eel leidis Augustin end Novgorodi lähistelt kuulsa lahingukomandöri Alfons Rebase pataljonist, mis oli tuntud eliitväeosa. Järgmise aasta (1944) jaanuari alguses tulid kõrgemad Saksa ohvitserid värbama mehi jahikomandosse (Jagdkommando) — püüdma partisane. Soovijaid leidus, aga meestel pidi olema ka kasvu, rühti ja väljanägemist. Valiti välja 89 meest, nende hulgas ka Augustin Poopuu. Temal aga partisane jahtima minna ei tulnud, sest koos kaheksa teise mehega valiti ta välja korpuse tagalaülema kindral von Gorücki ja staabi kaitserühma. Mõneks ajaks pakkus suhteliselt hea ja rahulik staabielu meeldivat vaheldust. 1944. aasta talv oli sakslastele rindejooni hoogsa \"õgvendamise\" aeg. 14. jaanuaril püüdis Augustin Staraja Russa—Dno—Porhovi teeristil koos teiste staabimeestega taganevate üksuste jäänuseid. Neist formeeriti kohapeal uued üksused, mis staabimeeste saatel jälle rindele läkitati. Kui Augustin kahe autotäie meestega rindejoone poole suundus, satuti ootamatult rindest läbi tulnud ja teeäärses lohus pajuvõssa peitunud ning lumega maskeeritud Nõukogude tankide turmtule alla. \"Seal jooksin ma elu rekordkiiruse,\" hindab Augustin oma toonast tormamist tagala poole. \"Vaevalt sealt keegi peale minu eluga pääses. Meie pihta põrutati lähedalt kahuritest ja kuulipildujatest ning me olime lagedal künkal nagu peopesal.\" Rinne seal korraks kuidagimoodi siiski pidama saadi. Suveks oldi taganetud Läti piiri lähedale Ostrovi alla. Sealses Malinka külas pidasid staabimehed 12. juuli ööl vastu 13. juulit pidu. Marketendri viin, sakslaste staabis teeninud vene tüdrukud… Äkki paremal pool soos lahingukära. Üle soo tuli rünnakule vastase üksus, umbes 250 meest. Läti karistuspataljon oli vastase poole üle jooksnud ja rindesse augu jätnud. Selle kaudu tuldigi staapi haarama. Staabi kaitsjaid oli vähe, abi loota polnud kusagilt. Õnneks saadi kolm raskekuulipildujat kähku väga headele positsioonidele, kust oli võimalik anda tõhusat flankeerivat tuld. Kolm ja pool tundi kestnud lahingu edukuses oli suuri teeneid ka Augustinil ja ta kuulipritsil ning kindrali hilisem tänu igati ära teenitud. Peatselt taanduti Läti pinnale. Liibavi all jäädi neljaks päevaks kotti, millest päästis üks sakslaste väeosa. Seal tulistas Augustin oma vana hea raskekuulipildujaga, asetanud selle spetsiaalsele õhutõrjealusele, alla vastase lennuki. See topelttiibadega riistapuu oli õige jultunult rünnates lähedal olnud voorile kõvasti kahju teinud. Lennuk oli alla kukkudes vähe viga saanud, aga lendur — majori auastmes tõmmu naine — oli surnud. Lätis ühe koolimaja juures ründasid staapi kaheksa punatähelist tanki. Neile astuti vastu tankirusikatega (Faustpatrone). Neli soomusmasinat hävitati, vähemalt ühe neist Augustin. Ülejäänud neli taandusid. Kuid tankidega koos rünnanud jalaväelastest jõudis osa kaitsjatele nii lähedale, et said granaate loopida. Seal tuligi Augustinil rindeolukorras ainuke kord oma verd valada: granaadikildudest saadud haavade armid kätel ja jalgadel on praegugi näha ning osa kilde jäigi talle eluaegseks kaasaskandmiseks jalga. Mehetegude eest lahingutes Riia lähistel anti Augustin Poopuule varem saadud sõjalistele autasudele lisaks esimese järgu Raudrist. See oli augustis 1944. Hüvasti, Baltikum! 22. septembril saadi teada, et osa staabimeestest, nende seas ka Augustin, saadetakse Saksamaale. Kindral Gorück jäi kohale, sattus Kuramaa kotti, langes vangi ja mõisteti surma. Tollal valitses sakslaste poolel Lätis enamasti juba paras tohuvabohu. Eestlastest sõjamehed kuulasid omakeelseid nõukogude raadiosaateid. Neis kinnitati, et Eesti jääb uue korra all täiesti iseseisvaks. Nikolai Karotammest saab riigipea, ka ministrite nimesid loeti ette. Seda propagandat kaldusid mehed uskuma ja otsustasid Eestisse tulla. Mindi paarkümmend kilomeetrit Riiast Pärnu suunas, kuid seal olid sakslased ees ega lasknud neid kaugemale. Saksamaa-sõidust seega pääsu polnud. Riias tagasi, otsustati pangast Saksamaale raha kaasa võtta. Relvis mehed, neljakesi tehtigi tegu ära. Sakslastest pangavalvuritelt võeti relvad ära, susati neile tropp suhu ja tegutseti edasi. Topiti oma seljakotid raha täis, olgugi vaid nn. idamarkasid (Ostgeld). Kõik läks õnneks. 2. oktoobril väljuti Riiast laevaga Donau. Laeval läks lahti tõeline märul. Läti viin, laul, trall, pillimäng. Kõik pardal olnud ehk ei saanud sellestki sotti, et vahepeal tuli üle elada venelaste torpeedorünnak. Donau tabamust ei saanud, aga üks konvoilaevadest uputati. 4. oktoobril jõuti tollasesse Gottenhafenisse, nüüdsesse Kotobrzegi Poolas. Wehrmachti munder seljas, löödi sealgi kohe lai elu lahti — raha ju oli. Asuti otsima teisi oma staabi mehi. Tehti tiir Berliini, Viini ja teiste linnade kaudu tagasi Poolasse, Danzigisse, nüüdsesse Gdanskisse. Staabimeeste leidmise mõttes võis see muidugi tulutu ja lootusetu tiirutamine olla, kuid vähemalt maid ja linnu ikkagi näha sai. Gdanskist saadeti Augustin Sopotisse kogenematutele noortele meestele sõjalist väljaõpet tegema. Seal oli 80 noort meest. Väljaõppest aga asja ei saanud, tegeldi rohkem tekstiilitöölistest naistega, keda Sopotis oli sel ajal 18 rahvusest. Lõpuks sattus Augustin ühe Eesti väeosa juurde ja sai suunamise allohvitseride kooli. Sõideti ešelonis läbi Saksamaa ja Austria, satuti USA lennukite pommirünnaku alla. Austrias kohtus Augustin juhuslikult paari eesti keelt rääkinud neiuga. Üks neist oli saarlastele teada von Sassile parunisuguvõsast. Jõuti Sloveeniasse, pealinn Ljubljanasse, mida sakslased kutsusid Laibachiks. Sealses allohvitseride koolis tehti tugevat õppust ja selle lõpetamine tuli kenasti kasuks. Sloveenia loodus jättis Augustinile kustumatult sügava mulje: ilusad mäed, lummav taevas. Oleks seda kõike vaid rahulikult nautida saanud! Aga kus sa sellega! 4. jaanuaril 1945 saadeti allohvitseride kooli kursandid mägedesse Josip Bros Tito partisanide vastu. Nendega oli väiksemaid relvakokkupõrkeid. Üldiselt suhtusid kohalikud inimesed eestlastesse võrdlemisi sallivalt. Oli isegi juhus, et Augustin kutsuti sealmail tavalisse koduveinikeldrisse talumaja all märjukest proovima ja juttu ajama. Titol oli oma valdustes \"kord majas\". Kui näiteks kohalikud naised juhtusid end koos Saksa mundris mehega näitama, lõigati neil juuksed maha ja anti kollane pass koos vastava \"tiitliga\". Vangilangenud vastastel ei olnud oodata muud kui kuuli. Mingi kahestunud tundega jälgisid Augustin ja ta sõbrad USA õhuarmaadade pidevaid ülelende. Need armaadad, mis vahel lausa päikest varjutama kippusid, käisid Saksamaad pommitamas. Aga Saksa sõjaväes teeninud eestlased müüsid jugoslaavlastest ja sloveenidest võitlejatele padruneid. Liire saadi kenasti ja ime küll — poodides ei olnud seal isegi sel ajal kaupadest puudust. Rindepraktika läbi, suunati Augustin koos veel 39 eestlasega ohvitseride (junkrute) kooli. Ei olnud aga enam kooliskäimise aeg. Õhus oli tunda hoopis muud kui ohvitseritarkuste tagaajamist. See asi jäi pooleli. Seiklusi oli aga küllaga. Näiteks sattus Augustin koos sõbra, Tallinnast pärit leitnant Endel Koppeliga mägedes hulkudes umbes 30 partisani peale. Kui viimastele selgeks sai, et tegemist on eestlastega, haihtus vaenulikkus, pakuti süüa-juua ja kutsuti sõpru partisanidega kampa lööma. Kui sellest asja ei saanud, saadeti sõbrad julgestuskonvoi saatel Ljubljanasse tagasi. See oli tõeline inimlikkus. Sloveenias oldi 1945. aasta aprillikuuni, siis suunati eestlaste väeosa Prahasse. Seal oli selgesti tunnetatav tšehhide sügav vaen ja vihkamine Saksa mundrit kandnud meeste vastu. Seal pidi Augustinit ka keegi ammune tuttav nägema, sest hiljem oli Nõukogude julgeolekumeestel täpselt teada, et ta Prahas ringi käis, nooremohvitseri munder seljas ja lahinguautasud rinnas. Kunagi hiljem sai see arvamus kinnitust. Julgeolekus oli temast rääkinud üks samuti Saksa sõjaväes olnud, Augustini tuttav Saaremaa mees eesnimega Erich. Seda inimest enam elavate kirjas ei ole, jätkem ta siis sinnapaika. Agoonias natsiriik otsekui tõmbas mitmesuguseid mundrimehi oma südamele lähemale. Ka Augustin koos 80 üksusekaaslasega leidis end ühel heal päeval Neukircheni linnast. 4. mail kutsus kapten Lanno üksuse komandörkoosseisu staapi ja andis korralduse viia oma mehed koos Eesti diviisiga läbi Tšehhoslovakkia ameeriklaste juurde. Ent sellele plaanile oli määratud jääda vaid unistuseks. Tšehhimaale jõuti, aga seal tuli eeslastel minna täitma auku idarindes. Augustin läks luurerühma vanemana. Relvastus oli üksusel vilets: vaid neli miinipildujat, sama palju kuulipildujaid ja käsirelvad — see oli kõik. Vanad rindemehed pidasid olukorda lootusetuks. Ümberringi taganevad väed ja voorid — seal ei olnud enam päästa midagi. Niisiis taandusid ka eestlased lõpuks oma positsioonidelt. Vangilangemine — kas surm? Tšehhid hakkasid taganejailt relvi ära korjama. Õnneks ei läinud tulistamiseks, kui eestlased oma relvadest ei loobunud. Varjuti mägedesse. Seal oli kõrgemaid ohvitsere, näiteks Rebane, Maidla jt. Üritati minna üle jõe, mis sai takistuseks teel ameeriklaste juurde. Osa mehi pääses jõest üle, osa langes relvastatud tšehhide kätte vangi, nende hulgas ka Augustin Poopuu. Õnneks oldi mägedes oma pagunid, dokumendid, fotod ja lahinguautasud maasse kaevatud. Vangilangenud mehed otsiti kohe põhjalikult läbi, kellad ja kõik muud asjad võeti neilt ära. Oli 9. mai õhtu kell 17 aastal 1945. Augustin Poopuu sõjasõit oli lõppenud. Samal päeval mõni tund varem olid mehed pealt näinud, kuidas Nõukogude sõjalennukid korraldasid põgenevate tsiviilisikute voore rünnates metsiku veresauna. Mis see siis oli olnud? Noored eesti mehed olid läinud sõtta oma kodumaa vabaduse eest, vabaduseaate nimel, nüüd olid nad kaotanud ka oma isikliku vabaduse. Nad ei olnud pühad mungad ega pea end ka märtriteks. Nõnda nende saatus aga kujunes, kujunes ka kodumaa saatus selliseks, millist nad iga hinna eest ära hoida tahtsid. Neile oli see kaotatud vabadusvõitlus, võitlus, ka fašistliku Saksamaa võidu korral ei oleks eesti rahvale kuigi helget tulevikku toonud. Aga lootus oli olnud ja lootus oli surnud. Surnud nagu paljud seda lootust hinges kandnud mehed lahingutes ja hiljem vangipõlves. Sest see oli tapvalt ränk vangipõli. See ei saanud enam olla võitlus kodumaa vabaduse eest, see oli vaid meeleheitlik püüd säilitada oma elunatukest. Vangilaagris Tšehhimaal. Kui seal vangidest keegi püsti tõusis, siis avasid valvurid kuulipildujatule. Vangid kraapisid paljaste kätega maasse augud, et seal kükitada ja varjuda. Kord viidi vangid kraavi äärde mingi lossi taga ja hakati neid seal selja tagant tulistades maha laskma. Tapeti paljud, enne kui kostis eestikeelne hõige: poisid, pöörake ümber! Kohale oli toodud üks Võrumaalt pärit vang, kes oskas tšehhi keelt ja selgitas mahalaskjatele, et vangide hulgas on palju eestlasi. Siis tapatalgud lõpetati. Kord kihutati vange pea kohale tõstetud kätega jooksma, tšehhidest valvurid ratsahobustel ümberringi. Augustin langetas lõpuks rampväsinuna käed kuklale ja sai valvurilt kohe täägitorke rinda, õnneks lihasesse. Hea, et haav varsti paranes. Kui Nõukogude mundrimehed vangidega tegelema hakkasid, siis käis see näiteks nii, et vangid rivistati, neid kihutati edasi-tagasi läbi linnade ja külade, et tšehhid saaksid nende pihta loopida kaikaid, ekskremente ja muud sellist. Mõnitamine, näljutamine, pidev hirm, tulistamised, veri, tapmised ja piinamised olid vangide alatised saatjad. \"Venelased piinasid pikalt, tšehhid surmasid hoopis kiiremini,\" hindas Augustin neid, kellel oli vangide üle võim ja voli. \"Kord ühest jõest läbi minnes uputas end hulk vange, et mitte venelaste kätte sattuda.\" Ja ometi — oli ka venelasi, oli ohvitsere, kes vangidesse inimlikult suhtusid. Seda koges Augustin koos ligi tuhande eestlasest vangiga. Neile anti rahuldavalt süüa, võeti isegi sõduritoidule, kui nad lammutasid üht tekstiilivabrikut selle saatmiseks Venemaale. Ka ei olnud neil pidevalt kannul püssimehi. See idüll ei kestnud aga kauem kui üks kuu. Seejärel üldrivistus ja konvoi saatel tuli järjepanu kolm ööpäeva marssida — 500 km itta. Jalad kõigil rakkus; kes unetuna ja kurnatuna nõrkes ning maha jäi, see sai kuuli või tapva täägitorke. Labani laagrist läks teekond itta, Siberi poole juba loomavagunites. Ei ole vast mõtet ega vajadust seda hävinguteekonda pikalt ja detailselt kirjeldada. On ju palju kõneldud ja kirjutatud neist vange täis tuubitud loomavagunitest, sagedastest peatustest, antisanitaarsetest oludest, joogi- ja toidupuudusest, jõhkrast kohtlemisest ning surma pillerkaarist neis oludes. Augustini ja ta kaaslaste ebaõnn oli veel selles, et nende ešelon läks teele soojal ajal, septembris. Oktoobris, Augustini sünnipäeval päästis tema veel vaevalt hubiseva elusädeme saarlane Robert Suurpere, kes, ise vang, pääses velskrina mõnikord supilakkeportsjoni suurusele mõju avaldama. Nii ka seekord 21. oktoobril. \"Andke talle suremiseks, eluga hüvastijätmiseks kaks portsu,\" soovitas ta supijagajaile. Lisaports suppi aga tähendas Augustinile ellujäämist. Oma 21. sünnipäeval sai ta sellise kingituse, väärtuslikema kõigist mõeldavaist. Vee üks kord päästis Robert Suurpere Augustini elu, ravides ta verist kõhutõbe ainukeste saada olnud arstimitega, männikasvuleotise ja kasepuusöega. Needki rohud võivad teinekord inimelu päästa. Kas võidetud surm? Novembri lõpul jõuti polaarjoone taha Vorkutasse, seega vangilaagrisse. Teel ellu jäänud mehed olid troostitus seisundis. Väljas 50 ja enam kraadi pakast, vangidel seljas Saksa armee suvised vormirõivad. Kõige hirmsam ja kurnavam pikal teekonnal oli olnud talumatu janu. See sundis lutsima raudpolte, et huuli niisutada. Liikuda suudeti lõpuks ainult roomates, isegi rääkimiseks puudus jõud. Varem laagris olnud vangid pidid vastsaabunud barakkidesse talutama, toetades neid kahelt poolt kaenla alt. Laagris anti kohe suhteliselt korralikult süüa ja priipärast juua. Vastsaabunud vangid kupatati samas ka \"täipõrgusse\", sest satikate hordid olid viimase piirini näljutatud ja kurnatud, 78 ööd ja päeva rongis pesemisvõimaluseta olnud inimeste ihu kohati luudeni ära õginud. Tollal veel noor mees Augustin Poopuu kaalus Vorkuta laagris esimestel päevadel 32 kilo! Polaarjoone taha viinud, lõputuna tundunud surmateekonna kõiki õudusi ei jõua siin kirjeldada ning see ei ole ka selle loo peamine eesmärk. Sest vabadusvõitleja Augustin Poopuu kätest oli relv ära kistud ning järele oli jäänud üksnes võimalus ilmutada sisemist väärikust, mehisust, meelekindlust, vaimujõudu, lootust ning elutahet, et kõigele vaatamata ellu jääda, mitte alla anda ja võimaluse korral kunagi oma kodumaal ja sünnisaarel end jälle vajaliku inimesena tunda. Tulla siia tagasi, olla jälle inimene inimeste hulgas, sõprade, aatekaaslaste ja ka vaenlaste keskel ning teha midagi oma rahva heaks. Tahe üle elada ees oodanud rängad katsumused vangilaagris pärast lühiajalist kosumisvõimalust: 12-tunnised ränkrasked tööpäevad kivisöekaevanduses, pakane, metsikud lumetormid, lühike uneaeg ilma voodiriieteta lavatsitel, röövimised, peksmised ja muu vägivald, täielik teadmatus vabanemisvõimaluste, üldse tuleviku suhtes, kriminaalkurjategijate kallaletungide pidev oht, haigestumised… Siiski oli ta seal vahel inimlikkuse ilminguid, üksteise abistamist. Augustin sattus pealegi tublide töömeestega ühte brigaadi. Et töönorme suudeti ületada, saadi ka natuke rohkem ja paremat toitu. Aeg läks ja ühel päeval 1946. aasta kevadel viidi osa vange, nende seas ka Augustin Poopuu, Vorkutast 250 km eemale tundrasse tellisetehast ehitama. Seal, ülimalt karmides ilmastikutingimustes, töötas palju Volga-sakslastest vange ja ka üksikuid eestlasi. Üks Lutsu-nimeline neist kutsus Augustini endale pagaritöökotta öötundideks appi. See tähendas juurdepääsu leivale, tähendas suuremaid võimalusi ellujäämiseks. Kui Augustinil tänu pagaritöökoja volga-sakslasest juhatajale veel pagariametisse pääseda õnnestus, võis ta end sealsetes tingimustes õnneseeneks pidada. Tagasi kodumaale! Septembris 1946 anti äkki käsk asjad kokku panna. Lähete koju, öeldi. Seekord ei valetatud. Tavalised sõjavangid, kellel ei leitud olevat mõnd erilist veresüüd ja kellel oli olnud õnn kõikidest põrgutest eluga välja tulla, pääsesid vangilaagrite traataedade tagant. Sellest võimalikust pääsemisest oli omaette unistatud, oli sõpradega palju räägitud, sellele lootmine oli ka kõige raskemates olukordades jõudu andnud. \"Kui tagasi mõelda, siis vangielu ja muud Venemaal nähtud ja läbi elatud koledused andsid minule küll usu, et selline riik ja verine kord ei saa igaveseks püsima jääda ning ka Eesti pääseb selle alt ja saab jälle vabaks,\" hindab Augustin tollastest õppetundidest saadud veendumusi. Tal oli õigus. Ja ta teadis juba oma tollases usus ning veendumuses, et oli noorukina sõtta minnes õigesti teinud, teadis, et kõik tema ja ta saatusekaaslaste hilisemad rängad katsumused ei olnud asjatud. Need katsumused karastasid tahet, kinnitasid vajadust selg sirge hoida ja vabaduseaatele truuks jääda. Augustin jutustas ühest oma ammusest unenäost: \"Nägin Eesti sinimust-valget lippu lehvimas, lipul nelja rõnga kujutis. Alles hiljem sain sellest endest aru. Neli rõngast tulid kahest number kaheksast aastaarvus 1988, mil eestlased ühinesid ja tõusid endale vabadust nõudma. Kui see tuli, siis ma nutsin uhkusetundest ja rõõmust. Ma polnud asjatult uskunud ja lootnud. Küllap ei olnud ma ka asjatult võidelnud ega ole tarbetult elanud. Usu mind, asjatult elanud ei ole keegi, kes on näinud oma maa ja rahva võõra hirmuvõimu alt vabanemist ja kes on sellele ise veidigi kaasa aidata püüdnud.\" Nõnda rääkis Augustin Poopuu. Eestisse jõudmine 1946. Aaastal, sõjajärgse tohuvabohu ja \"kotimeeste\" tegutsemise kõrgajal oli omaette fakiirinumber, aga ka sellega tuli hakkama saada ning saadigi — peaaegu. Nimelt võeti vabanenud mehed sünniaastatega 1924—1927 Narvas ette, topiti Nõukogude tööpataljoni mundrisse. Nii läks Augustinil majandusmehena, peamiselt Aseris, veel 2. veebruarini aastal 1949. Siis ta demobiliseeriti. Lapsepõlvekodust Sõrves Vintril olid järel vaid ahervaremed. Vanemad, kes olid sealsete lahingute ajal Saksamaale küüditatud, tulid 1947. aastal tagasi. Augustin võttis ette rannapoisile tuttava kaluritöö. Vendadel, keda Augustin oli noorukina Venemaalt relvaga päästma läinud, tuli läbi teha oma keerukad, rasked ja seiklusrikkad sõja-aastad. Peale Augustini jäid kaks neist ellu, üks hukkus 1944. aastal Rootsi põgenemise katsel, kui punatäheline sõjalennuk põgenikud koos paadiga Liivi lahe vetesse uputas. Augustin Poopuu oli tagasi tulnud nagu olematusest või teadmatusest, sest vangilaagri aegadel ei tohtinud kinnipeetavad aastas endast kirja teel märku anda rohkem kui kokku 16 sõnaga ning tükike tsemendikoti küljest rebitud \"kirjapaberit\" maksis kolm rubla. Pealegi — kellele, kuhu ja kuidas osatigi neil aegadel endast sõnumit saata. Paljud, väga paljud sellest olematusest või teadmatusest ei tulnud aga kunagi tagasi. Augustini ja teiste \"musta\" minevikuga meeste kaluritöö lõpetati 1949. aastal pärast seda, kui Lõmala rannast õnnestus paaditäiel meestel imekombel Rootsi põgeneda. Järgmise aasta kevadel sai temast meister ja juhataja pagaritööstuses, see aga ei meeldinud julgeolekuorganitele ning Augustin võeti sellest ametist maha. 1953. aastal läks ta tööle lihakombinaati loomade kokkuostu inspektoriks ja töötas seal kuus aastat. Edasi jällegi neli aastat pagaritööd, seejärel tuli autojuhiamet ETKVL-is — kokku 12 aastat. Lõpuks lisandus veel 12 aastat tööd väravamehaanikuna sealsamas ETKVL-is, neist aastatest 8 pensioniealisena. Augustin Poopuu, hea abikaasa ja kahe tubli poja isa, on armastanud elu ja kodumaad, lugu pidanud tööst, teistest inimestest, aususest ja kõigest heast siin ilmas. Ta on võidelnud selle nimel, et maailm muutuks paremaks. Oma viimast sõna selles tegevuses ei ole ta kaugeltki veel öelnud. Harry Õnnis |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||