|
||||
Nr 3 (561) Neljapäev, 24. jaanuar 2002 |
||||
Arhiiv |
Inimese elu on lühike ja sellestki kulub suur osa elamise õppimiseks ja magamiseks. Olles teadlikud meile antud piiratud ajast, peaksime iga päeva päikese all võtma kui suurimat õnnistust, ütlevad mõtlejad. “Teame, et inimlaps seda ei hinda, mida ei mõista, ei tunne, et tea tihti ta kõike, mis kaunis ja hea, väiklaselt mõnitab, halvustab, nuriseb.” (“Faust”.) Et kiiremini elukogemusi saada, peaksid noored ammutama võimalikult rohkem teadmisi oma eelkäijatelt, oma lähedastelt. On vaja tihedamalt suhelda vanemate inimestega. Koolis jõuab inimene maailmatarkustest teadmisi omandada siiski üpris piiratult või nagu ütleb L. Tolstoi: “Teada võime seda, et me midagi ei tea.” Hiljuti ilmus Eesti Pensionäride Liidu kümne aasta tegevuse märkimiseks raamatukene “Aktiivne eakas on varandus”. Kaanelt vaatavad vastu naerusuised, erksa pilguga eakad. Kõigil neil on seljataga aktiivse töö aastad, mis on andnud hulgaliselt elukogemusi, mida võiks noortele jagada. Raamatu koostaja Aili Kogerman ise on ülimalt tarmukas, lausa säriseb tegutsemisinnust. Kõigi pildil olijate kohta võiks kirjutada pika loo, kuid see pole oluline. Oluline on, et noortele saaks mõistetavaks eakate vaimne varasalv, mis on kui alusmüür noorele ehitajale. Ei pea tingimata tegelema teadusega, et mõista looduse ja elu mitmekesisust ja selle tähtsust inimesele. Lapsed, kes on suhelnud eakatega, on eakaaslastest palju arukamad ja tasakaalukamad. Nad oskavad hinnata aega ja eluväärtusi. Nooruk, kes on isa või vanaisa kõrval traktoriroolis istunud, käinud kalal, matkamas, istutanud puid ja põõsaid, võtnud osa spordiüritustest, ei otsi igavlevaid kampu. Noorukile moraali lugemine aitab vähe, rohkem aitab koos tegutsemine. Õnnelik on laps, kellel on maal vanaisa, vanaema või vanatädi, kelle seltsis on hea olla. Kui vanad mõtleksid end tagasi noorusaega ja noored kujutleksid end vanana, siis oleks vanade ja noorte vaheline mittemõistmine peaaegu olematu. Kui noortel on raske eakate poole pöörduda, siis on ehk arukas vanadel pöörduda noorte poole. Naeratus ja sõbralik pilk on võlujõud. Oma arvamust ei tohi aga kunagi jäigalt peale suruda. Ikka tasa ja targu. “Vanad ja noored koos tegutsemas, töötamas — see on võrreldav sümfooniaga muusikas,” ütles kord teadlane Hans Küüts, “noored üksi oleks komöödia ja ainult vanad tragöödia.” Kui nooruk bussis ei paku istet, pole mõtet teda hurjutada, või aitab siis ehk huumor. Üks endine pedagoog palus istuvalt noormehelt luba talle sülle istuda. Nagu elektrilöögist hüppas noormees püsti. Aga bussides võiks olla ka viisakust meenutavaid pildikesi ja sildikesi. Coca-Cola reklaami asemel näiteks: “Hallpea ees tõuse üles ja vanale anna au!” (Piiblist.) Juhtub ka seda, et mõni noor häbeneb viisakas olla, arvates, et see pole popp ja kaaslased hakkavad pilkama. Pigem vahib aknast välja ja teeb, et ei märka midagi. V. Hugo arvates sarnanevad paljud inimesed nõgesega. Kui nõgese eest hoolt kanda, on ta kasulik taim, kui ta hooletusse jätta, muutub kahjulikuks. “Oskan uskuda homsesse päeva,” ütleb Leelo Tungal. Püüame meiegi uskuda. Enne, kui hakata virisema, on kasulik mõelda ja küsida endalt: “Kas mina ise olen teinud kõik, mis elu edasi viiks?” Probleemid on olnud ja jäävad, nende lahendamine ongi elu. SALME KARTAU |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||