|
||||
Nr 3 (561) Neljapäev, 24. jaanuar 2002 |
||||
Arhiiv |
Kui suvel Videviku huvides Nõo vallas ringi liikusin ja otsisin inimesi, kellest eakate lehes kirjutada, pakkus üks hea inimene: “Kuulge, rääkige Rudolf Kuivast. Vaat sellel mehel on elutarkust!” Raske elu Rudolf Kuiva isa tegi läbi Esimese maailmasõja ja Vabadussõja ning oli üks nendest, kellele noor Eesti riik andis asunikutalu. Paraku oli Reola kandis Tartumaal palju maasaajaid ja Uhti karjamõisa heast maast jagus vabadussõdalasele vaid 10 hektarit. Sellega peret ära ei elatanud, talunik käis metsatöödel ja kruusaveol lisa teenimas. Rudolf Kuiv mõistis varakult, et maaelu köitvusest hoolimata peab ta teise elukutse valima. Lahtise peaga poiss tahtnuks õppida, aga haridust austavad vanemad ei suutnud poja koolitamiseks raha leida. Pärast kuueklassilise algkooli lõpetamist Reolas tuli noorukil Tartusse õpipoisiks minna ja maapoisist sai puidutisler, kes nüüdki võib näidata Tartu kunstikooli hoone uksi-aknaid: “Minu töö!” Kuid rahulikku elu polnud kauaks: 1922. aastal sündinud mobiliseeriti kohe sõja puhkedes. “Noor mees, kuhu ma oskasin minna või ennast peita. Isa ütles ikka, et sõjas tuleb hoida sinna, kuhu kõige rohkem mehi läheb. Tollal mindi kõige rohkem mobiliseeritute kogunemispunkti,” meenutas Rudolf Kuiv. Kalininis õpetati noorsõdureid välja. Järsku korraldati suur õppus ja selle järel võeti kõik mehed rivvi. “Siia, Moskva lähedale on kogunenud fašistipesa! Kannan ise hoolt, et teid viidaks jalamaid külma Siberisse,” räuskas kõrge ülemus. Eesti territoriaalkorpuse mitme väeüksuse üleminek Saksa poolele ajas punaväe ladviku marru, eestlased saadeti tööpataljonide põrgusse. Rudolf Kuiv tuli sellest eluga välja. Nagu paljud vanad sõjamehed, nii ei taha ka 300. laskurpolgu luuraja Rudolf Kuiv veriseid lahinguid meelsasti meelde tuletada. “Velikije Lukis oli väli laipadega nii tihedasti kaetud, et nihutasime neid nagu puupakke ja roomasime laipade taha varjudes edasi.” Pärast sõda tuli veel kaks aastat Kloogal sõdurimundrit kanda, alles siis lasti Rudolf Kuiv koju. See oli kurb kodu: isa tuberkuloosi surnud, vend õnnetu juhtumi läbi hukkunud, hooned maha põlenud. Tuli koos emaga elamine üles ehitada. Korpuse meestest püüti tollal igat masti ülemusi teha. “Mul õnnestus nõutavast parteisse astumisest kõrvale hoida. Aga kolhoosi esimees pidi ametist loobuma ja kuskilt ei leitud uut. Oli karta, et tuuakse mõni umbkeelne venelane, nagu sellistel juhtudel tehti. Tuttavad painasid: hakka esimeheks. Nii on vaja, meie küla võib ju päris põhja minna. Noh, hakkasingi,” laiutas Rudolf Kuiv käsi. Jalgratturist esimees jõudis igasse Külvaja kolhoosi nurka ja püüdis nii oma inimesi hoida kui ka töödega mäele jõuda. Kümmekond aastat andis ta Emajõe kolhoosile, majand edenes. “Kus majandijuht mõistis, et ta ei pea ainuüksi tööd nõudma, vaid kogu piirkonna elu edasimineku eest hoolt kandma, see kant edenes,” ütles ta. Majandid kasvasid. Rudolf Kuiv oli alguses Kingissepa kolhoosi Lääniste, siis Nõo sovhoosi Tamsa osakonna juhataja. “Viimane meeldis mulle kõige rohkem. Nuteti ikka, et äärealad ja äärealad. Aga seal said segamatult töötada. Pealegi olid Laguja inimesed nagu üks suur pere, nii et töödistsipliini pärast polnud muret — ise klaariti kõik ära,” kinnitas Rudolf Kuiv. Sel ajal ehitasid Rudolf ja Elvi Kuiv Vapramäe—Vellavere tee ääres koos kahe poja ja tütrega üles nägusa kodu. Nüüd peab vanapaar seal pensionipõlve. Insenerist poeg Jüri elab Luunjas ja töötab Tartu telefonivõrgus, poeg Sulev on küberneetikainstituudi tehnikadirektor Tallinnas, tütar elab kõige lähemal — Esta Tamm on Nõo vallavanem. Tavalised maapensionärid “Oleme kõige tavalisemad maapensionärid. Pension on mõlemal 1500 krooni ringis. Kahekesi saab ära elada, kui väga täpset arvestust pidada. Lapsed aitavad meid tublisti, muidu ei jaguks raha näiteks sõiduauto pidamiseks. Meil on väike traktor, aiamaa annab köögivilja. Riideid on vanast ajast, kasutatud rõivaste poest saab osta juurde, mida vaja. Aga kurb asi on see, et tänases Eestis on selliste rõivaste ostjaid palju. Kui seda võimalust poleks, ei tuleks paljud omadega välja, kardetavasti ei saaks mõnigi laps siis isegi kooli minna. Varem kasvatasime rohkem kartulit, veel mullu käisin neid Narvas müümas, lähemal ei saanud kartulist lahti. Tänavu panime kartulid vaid oma pere jaoks maha — Narva-sõit ei tasu ära. Paljud linlased, kellel oli aiamaa, on sellest loobunud. Maapensionärid jätavad oma põllud harimata: pole jõudu, kõik läheb üha kallimaks, põllusaadused aga mitte, pigem vastupidi. Meil on vaid 3,8 hektarit maad, aga ka meie andsime oma maa väimehele, ise ei jõua pidada. Ega teistel kergem ole. Ja mis seal siis imet, et maapensionärid on tihti elust kõrvale jäänud: müttad vaid oma kodus, et kuidagi ots otsaga kokku tulla. Elus on ikka nii, et ühiskonna, valla ja küla asjade vastu tunned huvi siis, kui esmased vajadused rahuldatud. Siiski on meeldiv, et viimasel ajal on mitmes saates olnud juttu küladest, kus ühised ettevõtmised võtavad hoogu,” arutasid Elvi ja Rudolf Kuiv. Justkui pole peremeest Pööran jutu sellele, mismoodi näeb maamees Eesti riigi praegust elu. “Parem ma ei puuduta seda teemat,” tõrjus Rudolf Kuiv. Maareform on pooleli, riik on maarahva oma muredega üksi jätnud, korrutades, et riik on halb peremees. Töötlev tööstus on välisfirmade käes, mis neil Eesti muredest. Rudolf Kuiv rääkis sõjaeelse riigi maapoliitikast: riik kaitses toiduainete turgu, põllumeeste toodang osteti õiglase hinnaga kokku, et talud saaksid ennast ära majandada. Ka tänased põllumehed ei igatse lausdoteerimist, vaid äraelamise võimalust. Rudolf Kuiv näeb head märki selles, et Arnold Rüütel on kohtunud aruteludeks peaministriga: ehk saab president maapoliitikas murrangu tuua. Suurim Eesti rikkus mets on jäetud metsavaraste meelevalda, riigi tugisammas politsei on samuti korda rikkunud. “Olen oma elus viina küll ja küll võtnud, aga sellist eestlaste põhjajootmist nagu nüüd ma heaks ei kiida. Vanasti sai Tartus viina vaid viiest riigipoest ja need olid avatud siis, kui oli lahti riigipank. Tavainimene ei jõudnud ega tahtnudki mujalt kallist napsi osta. Nüüd joovad verinoored inimesed igat masti summeritel, meeletult kaanitakse õlut isegi Tallinna Raekoja platsil ja valitsus vaatab seda rahumeeli pealt,” on Rudolf Kuiv pahane. “Kuidas sa ka ei vaata, ikka pead ütlema — riiki on aastaid halvasti juhitud. Eesti oleks nagu raske palli alla jäänud. Kindlasti suudab Eesti selle alt veel välja tulla, kui riigi etteotsa saavad õiged mehed, aga see nõuab ränki kulutusi. Kõigepealt peab kaduma minnalaskmise meeleolu. Paljud lootsid murranguajal, et küll riik nende eest hoolitseb. Aga kui su elamise ümbrus on umbrohtunud ja rämpsu täis, siis tee see puhtaks, mis sa veel ootad! Kui tulevad edusammud, siis kasvab ka eneseusk. Ja veel üks asi — koolipoisina nägin, et eestlane on oma riigi ja rahva üle uhke. Praegu on patriootlik kasvatustöö rohkem kui niru, aga kas oma riiki saab patriotismita üldse üles ehitada?” rõhutas Rudolf Kuiv. JAAN KAPPO |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||