|
||||
Nr 3 (561) Neljapäev, 24. jaanuar 2002 |
||||
Arhiiv |
Vestluskaaslasteks on Valka rajooni sotsiaalkindlustuse agentuuri direktor Dzintra Vaale ja osakonnajuhataja Una Kiegelmane. Inimesi on ikka huvitanud, kuidas üleaedsed elavad. Eestimaa pensionärile, Videviku lugejale pakub huvi, kuidas lõunanaabrite eakad oma eluga toime tulevad. Kui olin seda küsinud Dzintra Vaalelt, tuli meelde vana anekdoot: Nikita Hruštšov küsis naljatades kolhoosnikelt: “Kuidas elate?” “Hästi elame,” vastasid kolhoosnikud naljatades. Mõlemad saime naerda, aga edasi kulges vestlus ilma naljadeta. Pensionäride elus nii siinpool kui ka sealpool piiri domineerivad mured, mida, nii kuidas vähegi võimalik, püütakse leevendada kas või mõnusa anekdoodiga. Õige varsti liitus meiega agentuuri osakonnajuhataja Una Kiegelmane, et üht-teist täpsustada. Järgnevalt kokkuvõte kõneldust. 1. juulist 1991 rakendatud pensionikorraldus toimis oluliste muudatusteta neli aastat. 1995. aastal võttis parlament (seim) suuna radikaalsele pensionireformile, mis põhijoontes toimib tänase päevani. Reformi eesmärk oli ja on garanteeritud süsteemi kehtestamine pensionide arvutamiseks ja maksmiseks. Süsteemis on kolm astet (vastavad Eesti nn sammastele). Esimesse astmesse maksab töötaja 35,09 protsenti töötasust sot- siaalkindlustusfondi, millest 20 protsenti läheb pensionifondi. Kõigi maksjate kohta on avatud personaalne konto informatsiooniga sissekannetest. 35,09-protsendiline maksete määr väheneb pidevalt, näiteks 2003. aastal on see 33 protsenti. Esimese astme pensioni saavad kõik, kes on töötanud vähemalt 10 aastat ja tasunud makseid sotsiaalkindlustusfondi. Kui inimene ei ole teinud palgalist tööd ja järelikult ei ole maksnud ka sotsiaalmaksu, saab ta riiklikku toetust 30 latti — novembrikuu kursi järgi 848 krooni. Pensionide teine aste kehtestati mullu 1. juulist. See on reformi lõppfaas. Millised on selle astme eesmärgid ja põhimõtted? Dzintra Vaale: “Teine aste formeerub eraldistest, mis tehakse 20-protsendilisest sotsiaalkindlustusfondist. 2001. aastal oli eraldiste määr 2 %. 2010. aastani suureneb see 10 protsendini. Teine aste on kohustuslik neile töötajaile, kes 1. juulil olid nooremad kui 30 aastat. 30—49 aasta vanustele töötajatele on liitumine vabatahtlik. Viiekümneaastastele ja vanemaile ei võimalda seadus teises astmes osalemist.” Pensionireformi põhimõtted määras seim kindlaks juba 1995. aastal. Miks teine aste kehtestati alles mullu juulikuust, küsin. Dzintra Vaale ja Una Kiegelmane vastasid, et siis oli selleks soodne demograafiline situatsioon. Reformikavade väljatöötamisel ja ajastamisel lähtuti tööealiste ja eakate arvu muutumisest lähikümnenditel. Aastail 2010—2012 väheneb pensioniealiste arv, sest pensionile jäävad need, kes sündisid sõja ajal. Tööikka jõuavad 1980. aastatel sündinud inimesed, neil aastail oli sünde kaks korda rohkem kui praegu. Pensionile jääb aga vähem inimesi kui mõni aasta tagasi. Pärast 2012. aastat suureneb aga pensionäride arv, sest pensionile jääb 1950. aastail sündinud põlvkond. Tööle hakkavad 1990. aastail sündinud inimesed, see põlvkond on aga teatavasti suhteliselt väiksearvuline. Pärast 2012. aastat oleks pensionide teise astme ehk samba rakendamine raskem, sest rohkem raha kuluks esimesele sambale. Pensionisüsteemi teise astme rakendamine ja töötajate osalemine selles loob eeldused suuremate pensionide maksmiseks. Alternatiiviks olnuks maksude tõstmine või raha eraldamine teistest valdkondadest, mis oleks aga majanduse arengule mõjunud negatiivselt. Pensioniiga saabub Läti meestele 62-aastaselt. Naised saavad pensionile 58,5-aastaselt, poole aasta kaupa läheneb naiste pensioniiga meeste omale ja 2010. aastaks naiste ja meeste pensioniiga võrdsustuvad. Keskmine pension on Lätis 58 latti, mis praeguse kursi kohaselt teeb 1618 krooni. Eesti keskmisest on see suurem, aga ka kaubad on Lätis mõnevõrra kallimad. Seega elatustase on enam-vähem võrdne. OLIVER UIBO |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||