|
||||
Nr 3 (561) Neljapäev, 24. jaanuar 2002 |
||||
Arhiiv |
Kui siinkirjutaja, kirjanduskriitik Aksel Tamm ja veel paar mõtlemis- ja arutlemiskaaslast kümmekond aastat tagasi tollal alles Vabaduse väljaku naabruses Estonia puiesteel asunud Sotsiaalministeeriumi hoovimaja teisel korrusel vastasutatud pensionäride ajalehe Videvik toimetuse ühesainsas toakeses sagedasti üsnagi kauaks istuma jäid, koorus jutlemisest välja meie, s.t keskealiste ja pisut vanemategi riigikodanike ühisarvamus: Eestile ja siinsele murrangute keeristesse paisatud inimesele, Eesti riigi alamale oleks tema murede-hädade leevendamiseks hädasti vaja pädevat asutust või organisatsiooni, kes suudaks ja oskaks tavalise, lihtsa inimese eest seista. Olime juba siis arvamusel, et põhiline meie ümberkujundatavas pisiriigis on ikkagi inimene, mitte ülitähtis otsustaja-juhtija, maksumaksja rahakesega klantsima löödud ministeerium. Et Eestile, s.t meie väikese riigi kodanikule, riigialamale on tarvis esmalt ikka inimese ministeeriumi. Seesugust tippasutust, mis suudaks tõhusalt ning igal tasandil vajaduse korral kindlalt kaitsta riigialama põhivajadusi nagu peavari, töö, haridus, arstiabi… Nüüdseks on meie väike riik ja tema alamad (kuulugu nad siis kas esimesse, teise või kogunisti kolmandasse Eestisse) pidanud kogema ja taluma puhuti üpris valusate sotsiaalpoliitiliste reformide käigus nii mõndagi. Üldisemalt võttes on ju Sotsiaalministeerium täitnudki temale seatud ootusi-lootusi, olgu siis jutt eakate, laste ja invaliidide eest hoolitsemise korraldamisest meie ahtakeste võimaluste piires, tööhõiveprobleemide kallal nokitsemisest või arstiabi korraldamisest. Kõigile on värskelt teada haigekassa ümber kujunenud peaaegu et lausa negatiivne aura, ratsamehekiirusega ponnistatav haiglate reform: liita-lahutada, likvideerida, perspektiivplaneerida, viia euronõuetega vastavusse ja seda kõike nii kiiresti, et vägagi paljudel riigialamatel on selle sõna otseses mõttes ninast veri väljas. Nädala algul kuulsin Raplast, et sealse maakonnahaigla peaarsti dr. Sulo Puustat ei võeta EV Sotsiaalministeeriumis enam üldse jutule, kui too püüab kõrgetele ministeeriumiametnikele kuidagimoodi tõestada, et nelja omavalitsuse (Märjamaa alev ja vald, Loodna ja Vigala vald) elanikke (kokku ligi kümme tuhat riigialamat) teenindav paljude kogenud arstidega, sealsetele inimestele käe- ja harjumuspärane Märjamaa haigla kuulub 1. veebruarist likvideerimisele. Esialgu jäävat Märjamaale veel tosinkond voodikohta, aga ka Rapla maakonnahaigla tuleviku on inimest teenima seatud Sotsiaalministeerium eesotsas senise ministri Eiki Nestori ja kantsler Hannes Daniloviga tumedaks määranud. Haiglareform, ja kõik. Raplamaalegi jäävat peatselt vaid perearstid. Rapla maakonnahaigla peaarsti asetäitja dr. Mari Põld ütles Videvikule, et tema ei mõista sedagi, miks välismaalaste retseptide põhjal läbisurutava haiglareformi kohaselt alles 2015. aastaks planeeritav pressitakse Rapla maakonna suhtes Sotsiaalministeeriumi survel läbi juba 2005. aastaks. Raplamaa ajaleht Nädaline kutsus äsja inimesi üles Märjamaa haigla sulgemise vastu allkirju koguma. Aga tegu on ju vaid riigialamate allkirjadega. Kõrged riigiametnikud ja nende allkirjad kaaluvad haiglareformikavadel rahva ja tema esmavajaduste kaalukausid kõlksti! üles. Aga kus peaksid oma reformikarussellil ülemäära pööritama löönud päid ravima kõrged riigiametnikud? ANTS TAMME |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||