|
||||||
Nr 3 (561) Neljapäev, 24. jaanuar 2002 |
||||||
Arhiiv |
TIIT MADE, Eesti Kõrgema Kommertskooli rahvusvaheliste suhete professori intervjuu ANTS TAMMELE
Kõige olulisem on siiski, et Isamaaliit on võimult ära. Isamaaliidul on vaid väga kaudne ettekujutus, missuguseid otsuseid on ühiskonna arendamiseks vaja teha. Nende senised otsused on olnud tavalisele inimesele väga vaenulikud ja see paistab igalt poolt läbi. Peale selle on olematu nende ettevalmistus majandusasjades, mis siiski on iga riigi alus. Seepärast on mul hea meel, et Mart Laar kui peaminister opositsiooni läks. Mis Mõõdukatesse puutub, siis nad on ennast ju tituleerinud sotsiaaldemokraatideks, aga mina väidan, et Eestis ei ole võimalik sotsiaaldemokraatiat arendada. Sotsiaaldemokraatiat saab arendada rikkas riigis, seal, kus inimestel on kõrged sissetulekud, kus maksud hästi laekuvad. Alles siis on võimalik suuri tulusid sotsiaaldemokraatlikult ümber jagada. Meil Eestis oleks sotsiaaldemokraatia vägistamisega peale surutud. Siin on palju rohkem vasakpoolsust, aga ehedat euroopalikku sotsiaaldemokraatlikku mõttelaadi küll Eestis ei ole ja sellega inimesed kaasa ei lähe. Kas võib öelda, et sotsiaaldemokraadid on juba seepärast ummikseisus, et nad tahavad kaitsta töövõtjate huve, aga olenevad tööandja rahast ja seetõttu ei saa midagi ära teha? Euroopa kõrgeltarenenud riikides on sotsiaaldemokraatial siiski küllalt tugev baas ja just selle najal, et nad korjavad tööandjatelt kõrgeid makse, komplekteerivad riigi tulud ja peavad silma peal elektoraadil, sest ka arenenud riikides elanikkond vananeb, valijad lähevad järjest vanemaks ja vanemaks ning sotsiaaldemokraatidel on väga hea oma elektoraadi huvides tööd teha, hoolitseda eakamate inimeste eest, et nad ka järgmistel ja ülejärgmistel valimistel annaksid oma hääle just sotsiaaldemokraatide poolt. Need on täiesti kindlad hääletajad ning see protsess on arusaadav ja mõistetav. Eestis meie nn sotsiaaldemokraatidel võib ka teoreetiliselt olla samasugune lähenemine asjale, aga meil ei ole selleks materiaalset baasi. Mis oli siis Mõõdukate maksimum, mida nad valitsuses olles suutsid ära teha? Nad muutsid vaid aastakoefitsienti, mis annab aastas pensionidele juurde paarkümmend krooni. Ja sellest tehti ometi nii suurt trummipõrinat. Aga selline käitumine on ju inimeste suhtes teatavas mõttes alatu. Samas saan ma Mõõdukatest imehästi aru. Neil polnud ju raha, kuigi nad olid üle kahe aasta valitsuses, ja nii ei saadudki oma mõtteid ellu viia. Viiekümnendate aastate Soomes pani Kekkonen näiteks kommunisti valitsuses tööministri kohale, aga tööpuudus tol ajal just suurenes. Siis oligi tal hea näidata, et vaadake, kommunistid ajasid meil tööpoliitika hämarasse, mis neilt ikka loota... Erru mineva valitsuse puuduseks on see, et nad rääkisid küll kõva häälega sellest, et on vaja noort peret ja eakaid inimesi toetada, on vaja töötu abiraha suurendada, ja esitasid muid ilusaid sotsiaalpoliitilisi loosungeid, kuid tulemused selle ligi kolme aasta jooksul on olnud olematult tühised. Hinnad on tõusnud, aga pensionid samal ajal mitte, seega on inimeste pensionid sisuliselt vähenenud — kui võrrelda sellega, mis oli kolm aastat tagasi. Maksukoormus on tõusnud, sest kaudsed maksud on järsult suurenenud, nii et põhimõtteliselt Laari–Kallase valitsuse sotsiaalpoliitika ebaõnnestus. Ma ei pane erilisi lootusi ka uuele valitsusele ega usu, et ta midagi konstruktiivset suudaks praeguse eelarve raames ära teha. Ma arvan, et järgmise aasta eelarve tehakse valimiste toimumise tõttu küllaltki populistlik, valijakeskne, eaka inimese keskne, et hääled kokku korjata. Aga see on samuti selge, et ka pärast valimisi ei ole uuel valitsusel võimalik seda eelarvet ellu viia ja tekitatakse taas lisaeelarve, mis muudab eelmise valitsuse eelarve ära. Nii oli ju näiteks Mart Siimanni valitsuse eelarvega. Aga kuigi Siimanni valitsuse eelarve oli populistlik ja ülepaisutatud, siis aasta lõpuks jäi selle täitmisest vaid mõnisada miljonit krooni puudu... Ka tänavune eelarve tuli samamoodi üle, mis näitab, et valitsusi on viimastel aastatel iseloomustanud soov majanduslikku olukorda üle dramatiseerida. Mis puudutab majanduslikke prognoose, siis kõige pessimistlikum on Eesti Pank, natuke vähem pessimistlik on Rahandusministeerium ja kõige objektiivsema ja küllaltki täpse majandusprognoosi annab Konjunktuuriinstituut, sest ta on sõltumatu. Valitsus proovis teha eelarvet ka optimistliku prognoosi alusel, aga siis toimus majanduses tagasilöök, rahad ei hakanud laekuma ja seetõttu tuli hakata eelarves käigupealt struktuurilisi muudatusi tegema, kuigi ministeeriumides olid oma valdkonna eelarved juba läbi vaieldud ja ka ministeeriumide vahel summad kokku lepitud. Eelarve muutmine on väga valuline protsess, kui valitsuses on kolm erinevat parteid ja igaühel on mitu ministeeriumi kureerida ning keegi ei taha oma positsioone loovutada. Seetõttu nüüd, enne lagunemist, otsustas valitsus, et teeme parem pessimistlikuma prognoosi ja siis saab lisaeelarvega palju lihtsamalt raha laiali jagada. Muidugi ei ole kõik ministeeriumid võrdselt soositud ja seepärast tahavad erakonnad endale just nende ministeeriumide portfelle, kust suuremad rahad läbi käivad. See on muidugi normaalne, et üks valitsus eelistab anda rohkem raha ühele valdkonnale, teine teisele valdkonnale. Väikesed struktuurimuudatused on toimunud Kaitseministeeriumi kasuks, sest NATO-le on lubatud, et Eesti eraldab kaks protsenti SKP-st kaitsekulutustele, aga see kajastub ju ka eelarves. Kokkuvõttes on Laari—Kallase valitsusel ju tegelikult vedanud, hästi läinud, sest olulisi majandusalaseid tagasilööke pole olnud. Majandus ei ole sukeldunud kriisi, ta pole olnud isegi depressioonis. Siin hakati nutma siis, kui majanduskasv langes kuue protsendi pealt neljale ning poliitikud hakkasid rääkima kriisist. Mis kriis see on, kui majanduskasv on neli protsenti? Arenenenud tööstusriigid saavad 1,5 või 2 protsenti juurdekasvu ning on sellega rahul. Need ajad on ju möödas, kui majanduskasvuks saadi kümme või isegi viisteist protsenti, nagu toimus näiteks Aasia maades. Selles mõttes on Laari—Kallase koalitsioonil isegi hästi läinud. Konjunktuur oli neil hea. Ainult Siimanni valitsuse ajal juhtus, et rahvusvaheline majanduskonjunktuur oli kehv ja see kajastus kohe ka Eestis. Miks siis Laari valitsus tülli läks? Kolmel erakonnal on ikkagi kolm erinevat arusaama sellest, kuidas eelarvetulusid laiali jaotada, ja lõpuks ei suutnud nad saavutada niisugust kompromissi, mis oleks kõiki pooli rahuldanud, ja et oma nägu säästa ja valmistuda järgmisteks valimisteks, pidi see kolmikliit laiali minema. Kui nad oleksid istunud koos kuni järgmiste valimisteni, oleks pilt olnud täiesti selge, aga nüüd jääb pilt valija silmis hajutatuks. Näiteks Isamaaliidul ja Mõõdukatel on nüüd võimalik poolteist aastat opositsioonis olla ja sundida ühiskonda ära unustama neid sigadusi, mis nad valitsuskoalitsioonis tegid. Ma ei usu, et Kallasel oleks nüüd Savisaarega lihtsam kompromisse teha. Reformierakonnal on oma kindel, selge nägemus majanduspoliitika arendamisel ja seda on nad kaunis jõuliselt ja jäigalt järginud. Nad ei saanud seda jäika poliitikat Isamaaliidu ja Mõõdukatega enam ajada ja seepärast pidid nad sellest katlast välja tulema. Nüüd tõmbavad nad kaasa Keskerakonna, kes on juba tüdinud ja väsinud opositsioonis olemisest ning võib kaotada oma kvalifikatsiooni. Seepärast on Keskerakonnal hädavajalik olla jälle vähemalt natuke aega võimul, et end uuesti näidata. Keskerakond annab Reformierakonnale oma põhimõtetes rohkem järele, kui Reformierakond annab järele Keskerakonnale ja seda ainult seepärast, et keskerakondlased ei taha enam olla opositsioonis. Kuivõrd tõukas Reformierakonda ja Keskerakonda teineteise poole Tallinna linna eelarve ümber toimunud vaidlus? Mina olen ka selle poolt, et ajada pragmaatilisemat, kokkuhoidlikumat eelarvepoliitikat, mitte elada üle jõu, mis oleks väljendunud selles, et võetakse vägagi suur summa laenuks ja tehakse kõik teed ja koolid korda, parandatakse kõik aiad jne. See ei ole hea, sest kui see laenu võtnud seltskond läheb võimult ära, siis ta ju enam ei vastuta millegi eest ja teine, uus seltskond, kes tuleb võimule, tahaks ehk Tallinna kuidagi teisiti näha ja arendada, aga nad ei saa seda enam teha, sest eelmine linnavalitsus on suure laenuga nende käed sidunud. Selles mõttes oli Kallasel muidugi õigus, et ta ei lasknud seda suurt laenu võtta. Praegu on tulnud aeg, mil tuleks kokkuhoidlikumalt elada ja mõelda selle peale, mis tuleb aasta-kahe-kolme pärast. Eelmine isamaalaste linnavalitsus ajas sellist laia ¯estiga elu ja poliitikat — võtame laenu, asfalteerime teed ära, eks siis näe, mis saab. Muidugi asfalteeris ka Keskerakond vahetult eelmiste valimiste eel tänavaid. Ega see ju põhimõtteliselt vale ole, aga see summa, mida Tõnis Palts kui linnapea tahtis võtta, oli natuke liiga jõuline. Ma arvan, et see tuli asjale igati kasuks, et võim Tallinnas vahetus ja et ka Laari–Kallase valitsus oli ennast ammendanud, hakkas omavahel isegi koalitsioonileppesse kirjutatud põhimõtete pärast tülitsema ja nüüd tuleb uus valitsus. Ma ei usu, et Kallase–Savisaare koalitsioon sisuliselt midagi muudaks, aga ta muudab riigivalitsemise mõnevõrra tasakaalustatumaks. Kardetud majanduskriis, mida pärast möödunud aasta 11. septembri sündmusi USA-s prognoositi, on õnneks ära jäänud. Ameerika Ühendriigid kui maailma majanduse vedur on kiiresti toibunud ja nende mõningane depressioon kajastub siin nõrgalt. Mingi protsendiline langus ei tähenda meile veel eriti midagi ja kui me saaksime õhutada kokkuhoiumentaliteeti, vähendaksime veel importi ja samal ajal suudaksime kasvatada eksporti, siis võiksime öelda, et Eestil lähebki päris hästi. Olen päris palju mööda Eestit ringi sõitnud ja tundub, et vahepealsest mõõnast hakatakse ka maal üle saama. Nüüd on juba rahva teadvusesse jõudnud, et kõik sõltub ikkagi sinust endast. Loomulikult on meil lumpenit ja prügikastiinimesi, linnades isegi rohkem kui maal, aga maal on inimesed mõistnud, et enda eest tuleb ikkagi ise hoolitseda. Selle teadmiseni jõudmine oli muidugi järsk, jõuline ja valuline protsess, aga lõppkokkuvõttes oli see ikkagi kasulik. Mida sooviksite öelda Videviku lugejatele? Tuleb avaldada pidevalt survet ükskõik missugusele valitsusele, sest meil on eakad inimesed ikkagi väga alahinnatud ja nende peale vaadatakse ülevalt alla, ükskõik missugune valitsus võimul oleks. Ka need parteid, kes sõnades väljendavad küll suurt lugupidamist eakate vastu, ei taha oma lubadusi kuidagi realiseerida. Ma olen seisukohal, et pole olemas mingit esimest, teist ega kolmandat Eestit. Et taasiseseisvumise järel läksid riiki juhtima n-ö Bre¯nevi lapsed, kes said oma ettevalmistuse komsomolis ja kelle haridustase ei olnud kõige parem, siis nüüd tunnevad nad end nurka surutuna, sest neil pole olnud vahepeal aega õppida, ennast täiendada. Seepärast on nad nüüd välja tulnud esimese ja teise Eesti kontseptsiooniga. Tegelikult pole olemas mingit esimest ja teist Eestit, on üks ja ainus. Eesti häda on selles, et meie ise, kesk- ja vanemaealised, oleme oma lapsi kasvatanud valesti — nii, et nad ei suhtu meisse lugupidavalt. Seepärast suhtub ka noorem generatsioon vanematesse ülbelt, sest mida meie noored nägid omal ajal — mida me tegime, mida rääkisime? Me rääkisime sellest, kuidas saaks riiki alt tõmmata, kuidas saaks võimalikult palju töö juures viilida. Ega see kümme aastat taasiseseisvunud Eesti riiki ole veel midagi muutnud. Suhtumine on endine, ja selles on süüdi ikkagi jälle vanem generatsioon. Mulle käivad vastu ka need Laari–Kallase kontrolli all olnud parlamendi otsustused, mis sunnivad meid kõiki maksma ühe protsendi oma palgast töötukindlustuse fondi, et toetada neid inimesi, kes tööd teha ei viitsi. Miks need, kes on viitsinud tööd teha, peavad toetama neid, kes pole viitsinud ja kes kõõluvad tänavatel, panevad kärakat, hoiavad ennast töölt eemale? See ei ole õiglane. Riigi asi on toetada töötuid, mitte aga panna töötute toetamist iga üksiku kodaniku peale. Solidaarsusest rääkimine on Mõõdukate põhiline viga. Solidaarsuse taga peab olema mingi konkreetne lähenemine, et oleks ka õiglus majas. Mida võiks Tiit Made teha teisiti, kui ta oleks rahandusminister ja valitsuse liige? Mida tuleb raudselt teha, mida Kallas on teinud ja mida ma aktsepteerin, on see, et eelarve tuleb hoida tasakaalus. Teiseks ei tohi elada üle jõu, mitte laenata meeletult kokku, vaid hoida asjadel silm peal. Lisaks sellele teeksin ma teistsuguse eelarve struktuuri, paneksin jõudude vahekorra hoopis teisiti. Näiteks toetaksin ma mõistust, haridust, kultuuri, vähendaksin jõuliselt riigiaparaati. Meil ei ole vaja viitteist ministrit, me tuleksime suurepäraselt toime üheteistkümnega. Ma paneksin üheks kokku teede- ja sideministeeriumi, majandusministeeriumi ja põllumajandusministeeriumi, paneksin kokku kultuuriministeeriumi ja haridusministeeriumi, sest kultuur on hariduse osa. Lisaks sellele kaotaksin ära rahvastikuministri koha, sest selle valdkonnaga tegeleb siseministeerium, samuti kaotaksin ära regionaalministri, sest sellega peab tegelema samuti siseministeerium. Nii hoiaksin kokku riigivalitsemise pealt. Väga kahetsusväärne on see, et kolmikliit ei tulnud toime haldusreformiga, sest ka valdade ühendamisega oleks saanud kokku hoida. Kõige suuremaks õnnestumiseks pean ma seda, et neil ei õnnestunud Kadriorgu oma presidenti saada — see oli tõesti kolmikliidu kõige suurem õnnestumine. |
|
||||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||||