|
||||
Nr 2 (560) Neljapäev, 17. jaanuar 2002 |
||||
Arhiiv |
Toimetusse tuli vanahärra. Janu pärast tuli. Ei, mitte veelonksu küsima. Seda lonksukest oli tema tahtnud Väike-Õismäe polikliinikus, et tablett kurku kinni ei jääks. Rohuvõtmise aeg jõudnud kätte just siis, kui tohtri ukse taga istus. Ei saanud ta veelonksukest. Ei lubatud tualettruumi kraani ligi. “Kaks krooni maksad, siis saad uksest sisse,” ütles kuri tädi. Ei aidanud ka tühjaks saanud veepudeli ettenäitamine ja mitu-setu seletust, et 2 krooni lonksu vee eest on ikka kurjast, et vanahärra kabiini ei lähe ja miskit muud ei tee. Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuametist öeldi, et uuest aastast on tervishoiureform sealmaal, et ametlikult meil polikliinikuid (polis — kreeka keeli linn) enam ei ole, on eraõiguslikud asutused, kel oma tuba, oma luba. Teevad, mis tahavad. Ammu küsitavat raha ka Lasnamäel, isegi lastepolikliinikus. Tegelikult on see WC-äri raviasutustes ju väga hea äri. Haige tuleb näiteks põie- või kõhuhäda pärast tohtri manu. Vahel peab enne jutulepääsemist mitu korda tualetivahet seerima. Ja kroonid aina kõlksuvad. No mis siis, et mõnel vaesemal sel kombel terve pere leivaraha Tallinna lahte loksub! No mis siis, et tervishoiuasutus peaks olema inimsõbralik paik, kust hädaline abi saab. Need arusaamad öeldakse ajast ja arust olevat. Ja et raha ei haise, seda öeldakse ka. Aga lehkab seesugusel kombel hangitud raha ikka üsna vängelt küll. IMBI JELETSKY |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||