|
||||
Nr 2 (560) Neljapäev, 17. jaanuar 2002 |
||||
Arhiiv |
Vähemalt ühes suhtes tõi selle veidra jõulurahu lõpp meie poliitikasegadikku raasukese selgust. Polnuks ju eriline üllatus, kui Mart Laar oleks oma tagasiastumislubaduse lihtsalt ära unustanud (nagu näiteks püssipaugutamise Võrumaal) või ajanud selle avalduse poisikeseliku iseloomu süüks, mida ta ei näi pidavatki puuduseks, vaid pigem avaliku elu tegelase võluvaks ehteks. Nõnda ometi ei juhtunud ja Laari teine valitsemisaeg sai õnneks siiski läbi. Kui üks valitsus kukkus pärast rublade mahaparseldamist, Iisraeli rauakoli afääri ja rohkeid muid jamasid umbusaldusega, teine aga selle ennetamisega veel viimasel hetkel, siis peaksid sellest midagi õppima mitte ainult valijad, vaid ka meie pisi-Thatcheri allesjäänud jüngrid. Kaks korda sellesama reha otsa komistamine sunnib vägisi arvama, et kahjuks on tegemist mehega, kes vist iialgi ei saa päris täiskasvanuks vähemalt riigimehelikus mõttes. Asi pole ainult ega eeskätt vassimises või suisa valetamises pisikeste asjade puhul, kus võiks olulise riskita kaardid ausalt avada. Tõsi, sihukest meest oleks raske uskuda ka siis, kui asi puudutab suuri, riikliku kaaluga küsimusi. Kuid veelgi olulisem on, et Laari viimase valitsuse äpardumiste register kujunes juba talumatult pikaks. Vusserdamised raudteede erastamisega, reisirongiliikluse tegelik kadumine, teedeehitus südatalvel, ülihelded annetused käparditest “nõuandjatele”, lahkelt avatud uksed kriminaalse taustaga “äripartneritele”, haledalt lõppenud tants elektrijaamade ja põlevkivi ümber, keemikust ministri õnnistus võltsbensiiniga kaubitsemisele, rahvusaate lipukandjate liit interrinde pealikuga ja äpardunud haldusreform... Kui ühe valitsuse peamine deviis on poolmuidu maha parseldada võimalikult kogu rahvuslik rikkus, siis ei saagi see lõppeda muuga kui ka oma väidetavate põhimõtetega äritsemisega hetkelise (ja illusoorse) poliitilise kasu nimel — või ka lihtsalt agoonia pikendamiseks. Kui ühele valitsusele on tähtis ainult see, “mida arvab meist elevant”, mitte aga see, mida arvab temast rahvas (meenutagem ainult suhtumist 150 000 inimese protestiallkirjadesse elektrijaamadega äritsemise asjas!), siis saabki selle tulemuseks olla üksnes sügav lõhe ja põhjalik võõrdumine rahva ja tema valitsejate vahel. Kui valitsus pole suutnud (või tahtnudki?) saavutada peamist — inimeste elukvaliteedi tõusu —, kui maad võtab hulkade viletsus ja ühiskonna lõhestumine on omandamas plahvatusohtlikku iseloomu, siis on see olnud vägagi äpardunud valitsus. Väidetakse küll, et iga rahvas on oma valitsust väärt. Kuid Eesti rahva ja Laari valitsuse kohta see tarksõna ei käi: see on petturliku valimissüsteemi ja kavalate poliitiliste kübaratrikkide kurb tagajärg. Ma ei arva, et Eesti viimaste aastate elu oleks olnud vaid allakäik. Valitsuses oli ka arukaid, ausaid ja vastutustundlikke ministreid, mistõttu oleks aus meenutada ka mitmeid positiivseid otsuseid, tegusid ja arenguid. Kuid kahjuks jääb see rohkete sulitempude tumedasse varju. Seepärast annab praegu tikutulega otsida inimest, kes Laari valitsust taga nutaks. Üldsuse meeleolule annab selgelt tooni sügav kergendustunne. Kõige eelöeldu valguses on huvitav ka see üpris ainulaadne viis, kuidas praegune valitsuskriis tekkis. Valitsus ju lausa pakatas rahulolutundest. Laari meelest on ta pärandanud järglastele õitsva riigi. Tõsi, koalitsioonis leidus erimeelsusi, kuid need kuulutati loomulikeks ja neid taluti kuude kaupa rahulikult. Kõlasid kindlahäälsed deklaratsioonid, et võimupööretel munitsipaaltasandil pole vähimatki mõju ladusale koostööle Toompeal. Ja lõppude lõpuks — eelarve võeti ju vastu ja sellega anti valitsusele mandaat edasi tegutseda ka valimiseelsel aastal. Ja ometi astus Laar tagasi! Miks? Asjade näiliselt ebaloogilises käigus on ometi lihtne loogika. Laari sammu dikteeris läbipaistvalt ainult üks asjaolu — hirm kiiresti lähenevate valimiste ees. Lõpuks ometi jõuti arusaamisele, et niisuguse bilansi puhul saab koalitsioonierakondi (ja tooniandvat Isamaaliitu eriti!) valimistel oodata ainult valus läbipõrumine. Järelikult jääb üksnes üritada päästa, mis päästa annab, ja loota, et rahva mälu pole ehk tõesti pikem kui kuus kuud. OLAF UTT |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||