|
||||
Nr 2 (560) Neljapäev, 17. jaanuar 2002 |
||||
Arhiiv |
Kui suvel kahjustavad viljapuid putukkahjurid, siis talvel teevad kahju närilised ja jänesed. Närilistest kahjustavad viljapuid mügrid (vesirotid), juttselghiired ja põld-uruhiired. Mügrid kahjustavad viljapuude juuri. Mügri on kodurotisuurune ja temaga sarnane, kuid pea ja saba on lühemad. Keha on 14—21 cm, saba 8—12 cm pikk. Seljapoole karvkate on hallikaspruun kuni must. Külgede ja kõhualuse karvastik on hall. Esineb niisketes paikades, vete lähedal. Elab maa-alustes käikudes. Mügri sööb kõik peenemad juured ära ja puu langeb külili. Niisugust puud on kerge üles tõmmata. Puu kuivab. Kahjur on väga sigiv, poegib 2—3 korda aastas, pesakonnas 5—7 poega. Kaevab keeruka ehitusega, kuid kõigest 10—15 cm sügavusel asuvaid umb- ja avakäike. Juttselghiire keha on 9,5—11,5 cm, saba 6—9 cm pikk. Karvkate on seljapoolel pruunikasruuge, piki keskselga kulgeb must triip. Poegib 2—3 korda aastas, pesakonnas 5—6 poega. Pesa ehitab kartulivagudesse, puujuurte ja kändude alla. Tegutseb ja toitub aasta läbi, sagedamini öösel. Kahjustab talvel viljapuid, närides lume all nende koort. Põld-uruhiir on hea jooksja. Tema keha on 9—12 cm, saba 3,5 cm pikk. Selg hall, kõht valkjas. Elutseb meil põldudel, aedades, talvel ka hoonetes. Kevadel asub tihti aeda, kus närib puudelt ja põõsastelt koort laikudena või ringidena kuni lumikatte piirini. Poegib 4—6 korda aastas, pesakonnas 4—8 poega. Halljänes tarvitab toiduks mitmesuguseid rohttaimi, põõsaste ja puude oksi ja koort. Halljänese elupaigaks on kultuurmaastik: põllud, rohumaad, põõsastikud ja väiksemad metsatukad. Halljänes tegutseb eriti lumerohketel talvedel puukoolides ja viljapuuaedades, kus sööb peenemaid oksi ja koort. Toitub peamiselt öösiti. Halljänes poegib kuni 3 korda aastas, pesakonnas 2—5 poega. Tema eluiga on 7—8 aastat. Valgejänest kohtame aedades märksa vähem. Kõige kindlam kaitse jäneste eest on traatvõrktara, mille korrasolekut tuleb pidevalt kontrollida. Ka tuleks noorte puude tüved katta papi või kuuseokstega. Kodus võivad aiapidajad valmistada järgmist peletusvahendit: võrdsetes osades segatakse savi ja veiserooja, millele 10 liitri kohta lisatakse supilusikatäis karbolhapet ning nii palju vett, et tekiks hapukooretaoline mass. See kantakse pintsli abil tüvedele. Näriliste tõrjeks tuleb aiad ning nende lähem ümbrus hoida puhtad umbrohust, prahist ning põhu- ja heinahunnikutest. Talvel tuleb sulalumi puutüvede ümber kinni tallata. Külmumisel tihenenud lumes ei saa hiired käike rajada. Eriti vesirotiohtlikes paikades ümbritsetakse aed traatvõrktaraga, mis paigutatakse 40—50 cm sügavuselt mulla sisse. Kasutatakse ka mehaanilisi püüniseid. Vesiroti liikumisteele (aia ja veekogu vahele) kaevatakse 30—40 cm sügavune kraav. Vesirott hakkab kraavi liikumisteena kasutama, sinna aga pannakse lihtsad kastlõksud. |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||