|
||||
Nr 27 (1104) Neljapäev, 15. august 2013 |
||||
|
Arhiiv |
Ta ütles, et ei tahtvat elus enam midagi muud, kui vaid veel kord oma kunagises kodus Jägala jõe ääres käia. Bussid sinna ligidale ei sõida, aga temal polnud enam jalgu, mis pikka teed peatusest koduni astuda suutnuksid. Kui just, et keegi sugulastest, mõni noorem, ehk keegi lapselastest, autoga viiks... Oli sugulasi, oli lapselapsi, oli neil ka autosid. Aga vanaema tahtmine jäi ikka täitmata. Kõigil oli suvel nii kiire, talvel aga polnud mõeldavgi, et vanaema suudaks läbi lume sumbata mahajäetud taluaseme juurde. Mõtlen vahel selle tuttava vanainimese südamesoovile, millele polnud ometi määratud täide minna. Ise maal kasvanuna mõistan, mida tähendanuks temale, samuti maakodus sirgunule, kuid elu keerdkäikude kaudu linnakividele jäänule see käik lapsepõlvemaale, vanematekoju. Ta oli rääkinud, kuidas nad seal kord elanud olid, kui suur jõgi olnud ja kuidas tema pere üleannetuima lapsena ikka salaja ja üksi jõe äärde hiilinud. Mis kõike neil aiamaal kasvatatud ja kuidas ema teda kurja isa eest kaitsnud. Kohad ja inimesed... Vana taluaseme, selle puude ja põõsaste tõelist hinge tunnetab ikka kõige paremini see, kes kunagi maja kaitsva katuse varjus elanud. Võib-olla oleks see käik vanainimesele valuski olnud, sest aja jooksul muutub kõik, ka maastik. Kuid hüvastijätt armsaga ongi alati selline. Kui palju on neid inimesi, kes päris vanas põlves on laste juurde linna elama võetud? Ei oska arvata, kuid tean neist nii mõndagi. Ega nad ju muidu linna tulnuks, kui poleks laste meelest nii abituks jäänud, et ei saanuks enam üksi (või ka kahekesi) maal toime. Külapoodi pole olemas, autolavka juurde maanteele on pikk maa, perearst valla teises otsas... Nii valutavadki lapsed südant, kuidas vanad seal hakkama saavad. Jah, suvel on hõlpsam, siis sõidavad linnalapsed tihemini maale, sinna jäetakse mõneks ajaks lapselapsedki. Ise ennast kogu puhkuse ajaks maale matta tihtilugu ei soovita. On reisiplaanid, on remont linnakorteris, paljugi mis veel. Tööl käies ja lapsi kooli saates tullakse ema-isa vaatama veelgi harvemini. Ja nii küpsebki headel lastel hea plaan: toome vanakesed linna, neil parem ja meil muretum. Mäletan, et kord kirjutasin ühest paljulapselisest omas majas elavast linnaperest. Pereema rääkis siis, et üks tema tütardest läinud pärast keskkooli lõpetamist vanavanemate juurde Saaremaale. Perel olnud küll soov, et tütar astuks kodulinnas Tallinnas ülikooli, kuid see jäänud endale kindlaks: kuidas vanaema ja vanaisa maal hakkama saavad, kui ühtki nooremat neid abistamas pole! Ega ema ometi tahtvat, et vanad Saaremaalt Tallinna elama tulevad? Aeg-ajalt meenub see lugu ja ma imetlen seda noort inimest, kes nii mõistev oli, kes vanavanemate heaolu oma eluplaanides esikohale seadis. Mõtlen, et ta oli tark inimene. Muidugi on linna elama tulnutel võimalik maakodu suvekoduks jätta. Alati see aga ei õnnestu. Võib-olla on see liiga kaugel, võib-olla on üks abikaasadest selle vastu. Ega maja iseenesest vastu pea, see tahab alatist hoolt ja kohendamist. Igaüks pole selle kohustusega nõus. Kuid praegu on ema, kes üksi jäänud, linnas. Tasakesi astub ta hommikul treppidest alla, et postkastist ajaleht välja võtta. All kohtub ta ühega paljudest majaelanikest. „Tere! Kuidas tervis on?“ märkab see küsida. Küll tahaks vanaema talle rääkida, et jalavalu ei lase öösel magada, kuid hullem häda on see, et pole kellegagi juttu ajada. Pere kiirustab ju hommikuti tööle, suured lapselapsed ajavad omi asju. Ja pole ju siin võõras kohas ühtegi omasugust, tuttavat, kellega sõbrustada, kes sind kuulaks ja mõistaks. Ega välja jalutama ka julge üksi minna, viimaks eksid veel ära. Aga ei ta saa sellest kõigest rääkida – naabrinainegi kiirustab kuhugi. Igaühel on siin linnas omad mured, nii et võõra vastu, ja võõras ta neile ju on, ei jätku aega ega huvi. Küllap teretas ja päris tervise järele vaid viisakusest. Toidupoodi minnes möödun viiekorruselisest majast, mille akende all on lausa lilleaed. Küll õitseb seal lopsakaid suve- ja püsililli, isegi roose on istutatud ja needki õitsevad praegu. Kes on küll see virk inimene, kes nii hästi lillede eest hoolitseb? Ükspäev nägin teda. Ta seisis oma iluaias, pikad tuules õõtsuvad tokkroosid pea kohal. Ta oli seal ise nagu lill, nii ilus oma särava äraseletatud naeratusega, ümmargune ja vana. Ja et ta nii heasoovlikult möödujale otsa vaatas, mõistsin kohe, et see rohenäpp on maainimene, kes linna tulnuna selle aia rajanud ja nii endale rõõmu ning meelepärast tegevust leidnud. Aitäh talle selle ilu ja sooja silmsideme loomise eest! Asse Soomets |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||