|
||||||
Nr 2 (560) Neljapäev, 17. jaanuar 2002 |
||||||
Arhiiv |
Kuuekümnendail aastail ehitatud väikelinnade elumajad jäävad maha tänapäeva rikkurite villadest, kuid nad on praktilised ja mugavad. August Pruueli maja Pikas tänavas väljendab omaniku head maitset ja meistrikätt. Külalislahke majapidajanna, kes ajutiselt vanahärral abiks, paneb meid kõrvuti diivanile istuma, kõrvuti seepärast, et mehe vasak kõrv meie vestlust paremini vahendaks. August Pruueli “känd” asub hoopis “Tartu taga” Laevas, kus ta 5. aprillil 1900 ilmavalgust nägi. Kolme aasta pärast oli peres kahjuks mure platsis — suri isa, kes oli jõe äärde ilusa kodu ehitanud. Orvuksjäämine tähendas pojale varajast karjapõlve ja õpipoisiseisust Tartu villavabrikutes. Terane ja edasipüüdlik poiss lausa üllatas ülemusi. “Üks Kure-nimeline ülemus ütles mulle, et sa võid ju teisigi õpetada, sõida Nuustakule, sääl on villavabrik lörri lastud. Panin siis vahetusriided sumadani ja sõitsin Palupera jaama ja sealt posthobustega Nuustaku alevisse.” Selle linnaks saamine ja nimemuutus seisid alles ees. August Pruuel oli kahekümneviiene. Kulus aega ja vaeva, aga alevi villatööstus hakkas vähehaaval edenema. Augustil tuli olla ees ja taga, mitme töö peal korraga. Tartus õpitud kraasija-, ketraja- ja masinistioskused läksid nüüd asja ette. Aga ka kingsepaoskused ahvatlesid rakendust otsima. Kui on mitu ametit õpitud, ei siis hätta jää. Leidis abilisi ja varsti oli väike töökoda ja kingaäri avatud. Äri edenes niivõrd, et varsti võis uusi seadmeid soetada ja töölisi juurde võtta. Jupikaupa suurenesid ka sissetulekud. Nõukogude korra ajal liideti töökoda artelliga, juhtima hakkas kingsepast komissar. August Pruuel jätkas kingsepana. Villatööstusest ja kingaärist jagus aega ka seltskondlikuks tegevuseks, pidudel käimiseks. Noor ärimees oli kohalikele noorikutele silma jäänud. Augustile oli jäänud aga silma ja varsti ka südamesse nooruke Marie. Neli aastat pärast Otepääle jõudmist peeti pulmad. Otepää koguduse hingekarjane praost Lauri pani nad paari. Koduks ehitati maja Lille tänavas. Varsti pärast pulmi ostis August hõbehalli Fordi. Väikeses alevis oli see suursündmus. Paar-kolm autot enne sõda Otepääl oligi. August Pruuel oli linnas esimene taksojuht. Mida kõike see mees jõudis! 18-aastasena tahtis jõuda ka Vabadussõtta. Kihutas koos teiste noortega reega Puurmani mõisa, kus Julius Kuperjanov pani kokku partisanide pataljoni. Kuperjanov vaadanud poisi sidemeis sõrmi, mis Härjanurme villaveskis masina vahele jäänud, ja soovitanud tal koju tagasi minna. Kaheksateistkümnene nooruk koju ei läinud, läks hoopis Tartu tagavarapataljoni, kus teenis Tartu rahu sõlmimiseni. Pilt mundris vabadussõjalasest on säilinud, paberid selle teenimise kohta on aga alles kusagil arhiiviriiulil, August Pruuel oma tagasihoidlikkuses ei ole neid taga otsinud. Ja nii on ta Vabadussõja veteran ega ole ka. Villaveskis saadud vigastus on tema vasakul käel tänapäevani tuntav. Seetõttu pääses ta viimases sõjas nii Vene kui ka Saksa väes teenimisest. Terve suure sõja aja juhtis ta tuletõrjeautot, sai Saksa sõjaväelt palka, käis pritsiautoga isegi Tartu põlengut kustutamas ja sai selle eest 200 marka preemiat. Päästeteenistuse 80. aastapäeva puhul autasustati teda päästeteenistuse kuldristiga, mille tollane siseminister Jüri Mõis talle isiklikult kätte andis. Akselpantidega uhke tuletõrjemunder oleks teda äärepealt hauda viinud. See oli 1944. aasta sõjasuvel, kui pealetungivad punaarmeelased pidasid teda Saksa ohvitseriks. Õnneks eristas punaväeohvitser siiski tuletõrjemundrit Saksa sõjaväe vormirõivast ja mees lasti vabaks. Tuletõrjeauto võeti aga ära. Kui mees läheneb oma 102. sünnipäevale, tekib tahes-tahtmata küsimus, millest tuleneb see erakordne elujõud, võime haigusi trotsida. Kas on olemas pikaealisuse retsept? Ilmselt seda ei ole. On aga olemas eeldused, mis saja aastani aitavad elada. August Pruueli ema, Laeva valla taluperenaine elas saja-aastaseks. Küllap on ema geenipärandus hoidnud ka poeg Augustit. Aga miski inimlik ei ole eakale mehele tundmatu. Kuid suitsu on teinud vaid õige lühikest aega varases poissmehepõlves. Jättis ühelt peolt tulles paugupealt maha ja jagas paberossid sõpradele. Iialgi ei ole purjus olnud, pisikesest pitsist peab lugu. Optimistliku ellusuhtumisega on ta suutnud üle olla kaotustest — neidki on üksjagu olnud. Kõige valusam oli Marie surm. Elu on kulgenud nii tegusalt, et muremõtetele ei ole ruumi jäänud. Ja kui vähegi võimalik, oli ikka kalavetel. Veel üheksakümneselt nähti teda “sääreväristajaga” järve äärde sõitmas. Kalatoit on noorusest kuni kõrge vanaduseni olnud tema lemmiksööke. Ja haigusi on tõrjunud apteekriharidusega tütre Helve rohud. Kui lisada, et veel kõrges vanaduses meeldis vähehaaval küttepuid lõhkuda, siis ongi paigas seletused, kuidas elada kauem kui 100 aastat. August Pruuelil on kolm aumärki: Otepää linna aumedal ja Eesti Vabariigi Päästeteenistuse kuldrist, hiljuti lisandus Soome Vabadussõdurite Hooldusühingu Sinise Risti aumärk. Aastavahetusel olid isa juures Helve Tartust ning poeg Endel Rakverest, kes jääb isakoju terveks talveks. Jätkuvat tervist, auväärne August Pruuel! Tema 102. sünnipäevani on jäänud kolm kuud. OLIVER UIBO |
|
||||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||||