|
||||
Nr 24 (1101) Neljapäev, 20. juuni 2013 |
||||
Arhiiv |
Maikuus esitletud Eesti 2012/13 inimarengu aruanne näitab, et Eesti on paiknenud viimased kolm aastat pingereas 33. kohal. Tulemus pole halb, kuid rahuloluks ei ole põhjust, sest aastatel 2006–2007 oli Eesti viis kohta kõrgemal. Seega: senise poliitika jätkumisel ei jõua me niipea Põhjamaade või Lääne-Euroopa edukate riikide tasemele. Kahjuks mõistab sedasama ka järjest rohkem Eesti inimesi, kes on suundunud välismaale (või kavatsevad seda teha) paremat elu otsima. Mullu otsustas valdavalt Soome ja Suurbritanniasse lahkuda ligi 11 000 inimest, kelle minek jättis paljud Eesti linnad ja vallad veelgi tühjemaks. Meie riigi olukorra muudab keerulisemaks seegi tõsiasi, et samal ajal on negatiivne ka loomulik iive (ehk sündide ja surmade vahe). Olgugi et Eestis on juba aastaid räägitud majanduskasvust ja kiirest palgatõusust, ei ole numbrid tegelikult kaugeltki nii roosilised. Statistikaameti andmetel on tööpuudus jätkuvalt suurem kui 10 % ning Eestis on endiselt Euroopa Liidu ühed kõige madalamad palgad ja pensionid. Samal ajal on hinnatõus meil euroala kiireim. Õnn ei ole muidugi ainult rahas, aga väga raske on püüda olla õnnelik, kui sissetulekutest ei piisa esmasteks eluvajadusteks. Riigil (valitsusel) tuleb tunnistada, et iga majanduslikel põhjustel kodumaalt lahkuv inimene (maksumaksja) ning sündimata jäänud laps tähendab meie väiksele rahvale nii emotsionaalset kui ka majanduslikku kahju. Ükskõikse ja üleoleva suhtumise asemel tuleb igal valitsusliidu poliitikul mõelda, kuidas piirata väljarännet ning ka loomulik iive taas positiivseks muuta. Selle probleemistiku võimalikest lahendustest pean vajalikuks ennekõike riigi jõulisemat, tagajärjekamat sekkumist majandusellu. Kogu rahvatulu kiirema kasvu eelduseks on praegusest suurem tööhõive ja tootlikkus, kuid vajalik areng ei toimu iseenesest. Kui me jätame kõik „nähtamatu käe“ ehk vaba turumajanduse kujundada, jätkub inimeste väljavool märksa kõrgema elujärje ja suurema sotsiaalse võrdsusega riikidesse. Kiirema sotsiaal-majandusliku arengu saavutamiseks tuleb meil eeskuju võtta Eestist majanduslikult märksa edukamatest riikidest, kus riiklikel struktuuridel on tööturupoliitikas palju aktiivsem roll. Raskustesse sattunud inimesed vajavad üheaegselt nii õnge kui ka kala ehk siis riigil tuleb pakkuda töö kaotanutele täiendkoolitusi, ümberõppevõimalusi, sotsiaalseid töökohti ja mõneks ajaks ka piisavaid toetusi, et inimestel oleks võimalik taas järje peale saada. Aastatepikkune töötaolek tähendab inimese tööharjumuste nõrgenemist või lausa kadumist ning nende taastamine on juba palju rahanõudvam ja keerulisem protsess. Eesti võrdlemisi madala tööhõivemäära (2011. aasta andmetel 65,1 %) üks põhjusi on ka osalise koormusega töökohtade väike arv. 2011. aastal töötas osalise ajaga kõigest 9,3 % kõigist töötajatest. See tähendab, et meie riik ja ettevõtted ei arvesta inimestega, kes sooviksid kas ajutiselt või pidevalt töötada osalise koormusega. Ma pean silmas näiteks kaugõppes õppivaid noori, lapsevanemaid, eakaid ja puuetega inimesi. Näiteks Hollandis oli hõivemäär 2011. aastal 74,9 % ning osaajaga töötas seal koguni 48,5 % töötajatest. Olen veendunud, et ka Eestil tuleb pakkuda tööhõive ja sündide arvu suurendamiseks inimestele paremat paindlikkust töö, hariduse, perekonna ja eraelu ühendamisel. Samal ajal peab riik arvestama ka tõsiasjaga, et tööotsijad on vägagi erineva vanuse, tervisliku seisundi ning töövõimega. Me oleme liiga väike rahvas, et jätta kas või väike osa inimestest töö- ja ühiskonnaelust kõrvale. Seda enam, et Eesti tublid tööinimesed on alati oodatud teisel pool Soome lahte ja mujalgi. Eesti inimeste elutaseme ja -kvaliteedi parandamiseks on vaja ka olemasolevad ressursid õiglasemalt ümber jaotada. Meie riigis on praegu tõsiseks probleemiks suur palgalõhe jõukama ja vaesema ühiskonnagrupi, aga ka meeste ja naiste vahel. Pealegi on inimeste elujärg, tööhõive ja avalike teenuste kättesaadavus piirkonniti väga erinevad. Riik peab tagama õiglase ja regionaalselt läbi mõeldud maksupoliitika ning toetuste mehhanismide abil inimväärse elu võimalikkuse kogu Eestis. Kahjuks soosib Eestis juba pikemat aega kehtinud ühetaoline tulumaks ja ebatraditsiooniline ettevõtete tulumaks sissetulekute ebavõrdsust veelgi. Praegu läbi raskuste kuidagiviisi toime tulevaid inimesi ei aita umbmäärased lubadused, et millalgi 10–20 aasta pärast on ka Eestis inimväärsed palgad ja pensionid ning tõhus sotsiaalsüsteem. Eesti riigile on vaja selget ja konkreetset tegevuskava ning inimkeskset sotsiaalse turumajanduse poliitikat, et liikuda järjekindlalt euroopaliku heaoluriigi suunas. Ainult siis suudame pidurdada väljarännet ja taastada positiivse(ma)loomuliku iibe. Jüri Ratas,
|
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||