|
||||
Nr 23 (1100) Neljapäev, 13. juuni 2013 |
||||
|
Arhiiv |
Me ise oleme nad valinud, Riigikogu liikmed nimelt. Ja olgu valimisseadus kui haraline tahes, nad on ikkagi rahva esindajad ning sestap on meil (rahval) vääramatu õigus teada ning osa saada sellest, mida, miks ja kuidas arutatakse. Mida kauem on oldud (tehtud), seda rohkem peaks ju olema, millest rääkida. Seda enam, et kohalikud valimised lähenevad, need aga on tulevikupoliitika võtmeks. Riigikogu liikmeil on kuuldavasti lausa kohustus valijatega kohtuda. Kas need magusad kuluhüvitisedki seda ei eelda, et silmast silma rääkida, kuulata, küsida ja vastata? Tartu Eakate Nõukojal on tava rahva esindajaid külla kutsuda. Noilt kohtumistelt ongi jäänud killukesi märkmikku. Kohtumistele tullakse lootuses kuulda lähemalt erakondade seisukohtadest, mida meie elus heaks, mida halvaks peetakse, mida, kuidas muuta, et jõudsamalt koos edasi liikuda. Millest siis kõneldi? Keskerakonna peasekretär Priit Toobal oli Tartus juba mõni aeg tagasi. Tal oli põhjust rõhutada, et toetus opositsioonile on aasta-aastalt kasvanud. Oli põhjust taunida Eesti Energia ning Eesti Õhu arutuid kulutusi, Riigikogu liikmete kuulumist (kõrge tasu eest) ettevõtete nõukogudesse. Toiduainete hinnad on tõusnud ligi viiendiku, kodukulud veelgi enam. Paari viimase aastaga on Eesti kaotanud mitme väikelinna jao ettevõtlikke noori, valitsus suhtub rahva igapäevamuredesse ülbe ükskõiksusega. On hea, et Rahvakogu kokku kutsuti, kuid sisuldasa muudeti see kohe nagu nukuteatriks. Mida siis teha? Muuta suhtumist rahvasse, muuta maksupoliitikat (kehtestada astmeline tulumaks, samuti ettevõtete tulumaks). Sotsiaaldemokraat Heljo Pikhof, kauaaegne Riigikogu sotsiaalkomisjoni liige, keskendus sotsiaalelule, ennekõike hooldekodude ja omastehoolduse valusale teemale. Eutanaasiat, raukade kommuune ning mitmeid teisi äärmuslikke lahendusvariante siis veel ei olnud välja pakutud, ent ei osanud kogenud poliitikki midagi asjalikku öelda. Seda, et iga hädaline on ikka isemoodi ja iga häda erinev, teame niigi. Samuti seda, et omavalitsustele on pandud järjest rohkem kohustusi ning raha nende tarvis on järjest vähem. Ja lõppude lõpuks määratletakse põhieelistused kohapeal. Milliseid lahendusi valupunktidele SDE näeks, mida sotsiaalkomisjon on soovitanud, see jäi teadmata. Küsiti küll, aga vastust ei saadud. Omaaegne sotsiaalminister Maret Maripuu oli kohtumiseks enda sõnul põhjalikult valmistunud. Ekraanile ilmus pealkiri „Eesti täna. Maret Maripuu“ ja siis viimaste kuude statistikas avaldatud andmestik: Eesti rahvaarv, sünnid-surmad, eluiga (keskmine, oodatav), noorte probleemistik (alkohol, uimastid), väljaränne jne, jne. Ei ole põhjust arvata, et kuulajaskond, kuigi eakad, on elust täiesti kõrval ega teagi neid korduvalt avaldatud andmeid, ei ole neid võrrelnud ega hinnanudki. Muidugi võinuks see M. Maripuu esitatud numbrite jada olla sissejuhatu- seks, millest lähtudes rääkida, mida üks kaua parlamendis võimul olnud erakond on olude muutmiseks ette võtnud, millised on sotsiaalkomisjoni soovitatud meetmed, mida veel kavandatakse. See kõik, olude ja arengute sisuline analüüs jäi täiesti tegemata. Ei aidanud kuigivõrd seegi kord ka kuulajate küsimused. Mõistagi päritakse üht-kaht inimest puudutavaid asju, ent neile saab olla vaid üks vastus – lahendaja on kohalik ametnik. Kas ei teki või ei tulene sellised pudi-padiküsimused aga nukrast tõdemusest, et poliitik on rääkinud pelgalt üldsõnalist juttu, et erakonna tegelik poliitika, samuti komisjoni töö jääb ikka n-ö musta kasti sisuks, kuulajaile ei ole antud ei uusi teadmisi, ei mõttematerjali arengutest või taandarengutest sotsiaalvaldkonnas. Teisisõnu – erakonnad on nagu suletud süsteem, kitsad kinnised klubid, millel vaid oma asi ajada. Rahvas (valijad) saab ammu esimese värskuse kaotanud palakesi, mis tööst ja selle tegelikust sisust mingit aimu ei annagi. Ja paratamatult sunnib küsima: kas ja kuivõrd seda üldse ongi, millest tegelikult rääkida? Ometi peavad juhtiverakonnad selle eest vastutama, et me suudaksime toime tulla ja püsiksime elus. Selle eest ka, et oravapiltidega kaunistatud „Uhke Eesti üle!“ oleks ka meie kõigi ühine hoiak ning sündinud tegelikkusest, mitte erakonna enese lühihuve väljendavast sõnakõlksutamisest. IMBI JELETSKY |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||