|
||||
Nr 22 (1099) Neljapäev, 6. juuni 2013 |
||||
|
Arhiiv |
Võib-olla on tegu Rooma riigi aegadest haritumate inimeste ringkonnis hästi tuntud õigusejumalanna Themise enda jumeka sekkumisavaldusega meie riigi ellu, et lausa kohe pärast seda, kui valitsev Reformierakond laskis paljude Eesti linnade avaliku ruumi täis panna oma järjekordse „Eestimaa uhkuse“ värviplakatitega (mis läbinähtava lihtlabasusega suunavad kodanikkonda uhkust tundma mitte niivõrd oma riigi ja rahva, vaid just esmalt oma kauaaegse ülitarga ja ilmeksimatu juhtija Reformierakonna ja eriti füürer Andrus I kõigeväelisuse üle), hakkas lausa nagu uksest ja aknaist ühtaegu avalikkuse ette lahvatama teateid järjekordse skandaali(kese?) kohta Reformierakonna juhatuses ning vägagi paljudes selle tuulutamatuse tõttu juba ammuilma lausa kopitama läinud partei haruorganites või -organisatsioonides. Sedakorda pole tegu aga teps mitte väidetavalt üksikjuhtumitega parteikassa täiendamisel hämarate ämmarahadega, vaid partei juhatuse liikmete valimisega (nendele teatava suurusega rahasummade eest poolthäälte ostmisega). Aga see omakorda näitab, et seesuguste valgust pelgavate tempude toimumine on olnud korduvalt ilmvõimalik ja üldlevinud juba aastaid. Ainult et seesuguste korruptiivsete häälteostmiste ja partei hämarjuhtimiste sagenemine on saanud ja saab nähtavasti edaspidigi aina lobedamalt võimalikuks seetõttu, et Reformierakond on liiga kauaks võimule jäänud ning selle juhtide peades ja mis veelgi hullem – ka koguni alateadvuses on seesugune seadusetus ja moraalitus-autus lausa normaalsuse või tavalise tööstiili sisuks-vormiks kujunenud. Sest seni, kuni pole vahele jäädud, on justkui kõik korras ja kombekas? Võim teadupärast lööb viimaks paratamatult pimestavalt pähe ja siis tundub, et kõik, mis erakonnas eales ette võetakse, on ainuõige või vähemasti lubatav-legaalne. Aga võta näpust – ei ole ühtigi. Tuleb niisiis põhjendatult pärida: kui reformifüürereid ja teisi juhttegelasi on hääleostudega kohale valitud, kas sellistest tüüpidest koosnev valitsus saab olla igati seaduslik? Nüüd aga paistab koguni sedaviisi olevat, et senise juba aastatepikkuse hämartegevuse (eeskätt juhatusse häälte ostmise maakondades) on parteifüürer otsustanud ajada ainuüksi oma põhirivaali Kristiina Ojulandi kraesse. Mitu kärbest ühe hoobiga – ajada kogu mustvalimine K. Ojulandi süüks, visata see teenekas rivaal jalamaid erakonnast välja ja tagada seeläbi iseenese võimulejäämine (ka pärast sügisvalimisi volikogudesse). Samuti väga arvestatav, värskem isik erakonna juhi kohale – Urmas Paet – on ennast aegsasti parteifüüreri silmis eelpuhastanud, kinnitades (ka raadioeetris): A. Ansip on erakonda ikka väga ja väga hästi juhtinud, ja U. Paet pole võtnud avalikult nentida, et temal oleks mingit soovi suurema võimu järele. Aga minu arvamus U. Paetist kui korralikust (südametunnistusega) poliitikust langes paraku palju, sest mis väga heast(?) erakonnajuhist ja peaministrist saame A. Ansipi näol üldse rääkida, kui inimeste ainelise lõhestatuse ohtliku süvendamisega ja riigi võimalikust ohutustasemest aina õhemaks hööveldatav riik valgub nooremast, haritumast ja aktiivsemast rahvast (maksumaksjaist!) aina tühjemaks, nii et siia on jäämas vaid kõrgametnikest isetark eliitkiht ja pensionärkond, keda mujal keegi ei oota… Selge see, et Reformierakond on liiga kauaks võimule jäänud. Aga häälteostude häbi ja ilmsikssaamise valu ümber sõnastades meenutaksin omaaegset õpetlikku ütlust sel puhul, kui laps hoolimata soovitusest jooksuhoogu pisutki maha võtta oma varba vastu kivi veriseks lõi ja haledasti nutma puhkes: „Kes tegi?” Ise tegi! ANTS TAMME,
|
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||