|
||||
Nr 22 (1099) Neljapäev, 6. juuni 2013 |
||||
|
Arhiiv |
Elu viivad edasi lihtsad, aga vääramatud tõed. Tõed, mis kannavad püsiväärtusi. Nüüdset elu püütakse arendada nii nõuannetega kui ka „tõsitegevusega poliitikas“ viisil, mis meenutab rahvatantsu “Siit nurgast ja sealt nurgast“, aga märgata pole tahetud, et see tants lõpetab „keskpõrandale kokku“. Just see „keskpõrandale kokku“ on meil toimumata ja see mõjub väsitavalt, see võtab ära lootuse, vähemalt vanemalt inimeselt, näha üksteist toetavat arengut. Igat liiki meedial on suur roll sisendada inimestesse koostöötahet, julgustada elama, selmet viia inimene tardunud pettumusseisundisse, jutlustades ainult maailma kurjust ja võimendades seda. Videvik on praegu ainus Eesti leht, kus räägitakse asjadest nii, nagu need on. Proovime siis ühiselt enne suve vaagida, millele toetuda, et võimalikult vähema meelehärmiga edasi elada. Need kolm punkti mu kirjutise pealkirjas vajavad lahtirääkimist. Minu lapsepõlves, ka nooruses ja veel palju hiljemgi oli üks eesti rahva tarkusi: “Kuni sinu küla elab, elad sina ka.“ Järgnevas elus sai üha enam selgeks ja tuli selle nimel ka tegutseda, et mõistetaks: kuni elab Eesti kool, elad sina ka. Seda toitis usk oma võimetesse, pidev eesmärgistatud töö ja lootus, et suudame hoida nii oma küla kui ka oma kooli. Akadeemilise/pedagoogilise ülikooli rahvas pühendus kooli hoidmisele, arendamisele, EPA rahva mure oli Eesti küla taasloomine ja elushoidmine. Me tulime sellega toime, rääkigu laarlased ja teised „õiged eestlased“ meist kui tahes laimavalt. Tänapäev paneb aga tõsiselt kartma, kas nooremad põlvkonnad on üldse endale selgeks teinud, millele tugineb Eesti kestmise põhiline lootus. Tõsi küll, veel leidub ka maal teotahtelisi noori inimesi. Seal, kus nende käsi ja tahe käigus, on põllud hästi haritud ja loomad toidetud. Aga tunnistagem, et liiga palju kõlblikku, kasulikku põllumajandusmaad on söötis ja tegevpõllumehe asemele on tulnud linnast maaelu vaikust nautiv linnastumisprodukt. See hoog ja need tulemused, mida on saavutatud Eesti põllumajanduse kui riigi ühe alusmajanduse kaudu „Pätsi ajal“, on aga nüüd hoopis tagasihoidlikumad. Puudub mingisugunegi põhjus arvata, et „Pätsi ajal“ oleks olnud hõlpsam kui praegu oma toodangut väljapoole müüa, ometi olid Eesti peekon, või, munad jpm tugevad ekspordiartiklid. Ja veider tunnistada, „punaparunid“ suutsid Eesti küla ja sealsete inimeste heaks märksa enam ära teha, kui riiki praegu juhtivad ja „restitutsiooniga“ Eesti riiki korraldavad liberaalid ja isamaalised tegelinskid on teinud. Olukord koolis on aga veel tõsisem. Kakskümmend kaks aastat on kestnud järjepannu Eesti kooli „reformimine“ ilma selgete eesmärkideta mida, kuidas ja kellega reformida. Kõigile nii läänes kui ka idas oli ju teada, et Eesti kooli tase on olnud päris hea, hariduse korraldus kõikjal enam-vähem ühtlane ja alates keskhariduse tasemest, sageli juba kooli algusestki või põhikoolist peale ka üsnagi diferentseeritud, s.t erinevate, süvendatud eelistustega, kallakutega. Õpetajate ettevalmistamises pole paraku suudetud toimivat süsteemi luua. Pidevalt on räägitud ja räägitakse vaid suuri sõnu haridustaseme tõstmisest ja selle tõstmise vajalikkusest. Loomulikult on vaja pidevalt parandada hariduse ja mitte ainult hariduse taset, aga seda ei saa teha üksnes Astrid Lindgreni ühe kangelase „tarkuse“ tasemel, kes tahtis maailma parandada sel teel, et ta laseb selle õhku. Viimane reform on saanud nüüd õnneks küll mingisugused pidurid peale tänu Riigikogu haridus- ja kultuurikomisjonile, aga kõikjal torkab endiselt silma enesekeskse, enesekindla ebakompetentsuse jätkuv vohamine. Mida siis edasiseks loota? Ilmselt veel ühte kinnitust, mis kinnitaks veenvalt, et kuni elab veel sugupõlv, kelle asjatundlikkus ja haritus on saanud karastuse nii noorusaegsetes tõsistes õpingutes kui ka keerulistes, paljude pöörete ja pööraste, mõttetutegi raskustega oludes tegutsedes, elad sina ka. Loodan sügavalt ja siiralt, et nooremad sugupõlved lõpuks mõistavad, et vanem generatsioon ei ole ühiskonnale koorem, vaid rikkalik varamu, millest saab ja tuleb ammutada noorele inimesele ja riigile nii vajalikku tarkust, ka elutarkust. Eakamate, kogemustega inimeste ekspertarvamused on väga sageli sisuliselt märksa enam väärt, kui seda saavad olla kahtlased sotsioloogilised (kallutatud) juhusliku metoodikaga uuringud. Selles osas on „meil“ küll jälle USAlt mõndagi õppida, sest seal hinnatakse eksperte kõrgelt juba T. A. Edisoni aegadest alates. Aga „meie“ ma seadsin jutumärkidesse sellepärast, et õppima peab enam see „õige Eesti“ „meie“. Oma eakaaslastele aga soovin kinnitada, et olgem tõesti uhked oma elu ja eakamate elutarkuse üle. Ärme lase end kujutada virisejate ja n-ö pooljuhmakatena. Tundkem endi väärtust ja mingem reipalt koos oma lähedastega suvele vastu. Teades selgesti, kes me oleme, kust oleme pärit ja kuhu tahame minna. KALJU LUTS |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||