|
||||
Nr 21 (1098) Neljapäev, 30. mai 2013 |
||||
|
Arhiiv |
Piirideta maailmast on unistatud aastasadu, et inimesed võiksid vabalt liikuda ning toimetada kõike oma vabade soovide, eesmärkide ja sihtide kohaselt, muidugi eeldusel, et juhindutakse nõudest sedasama tagada kõigile kaasinimestele. Piiramatu vabaduse ainsad piirid oleksid siis hea tahte kõlbelised piirid inimese sees, kas või näiteks kümme käsku. Poleks vaja mingit muud inimesevälist reeglistikku, järelevalvet, karistuste ähvardust ega hukkamõistu. Nõukaajal nõutigi mitmel puhul piiramatut, sisuliselt siiski pimedat usku, andumust ja ohvrimeelsust, et mitte näha piire, millest see nõue tuleneb ja kuhu viib. Nägijale ei sobi see mitte kuidagi. Vanemad inimesed ehk mäletavad veel kauni kurva viisiga leinamarssi algusega „Täis piiritut ohvrimeelt leegitsev rind...“. Oleme harjunud, et kõigil ja kõigel on looduslikud ja inimlikud piirid, omade või võõraste seatud, õiglased või ülekohtused, vabad või paratamatud jne. Veelgi enam – miskit, millel ei ole piire, polegi olemas. Piir ajas ja ruumis ongi just see, mis tähistab algust ja lõppu, elu ja surma, olemist ja muutumist. Öeldakse, et ahnusel pole piire, heldusel olevat. Arvatakse, et üksnes rumalu- sel pole piire, tarkus jääb vägagi kitsastesse piiridesse. Oma piiratud tarkuses me ei teagi, kus on määramatuse ja lõpmatuse piirid suuruse suunas, kuhu ulatub kosmos, mis oli enne selle algust ja mis tuleb pärast lõppu. Me ei tea piire ka väiksuse suunas, kui sügaval aine sees läheb olemine üle peaaegu või siis täiesti olematuseks. Tartu rahu piir kui Eesti riigi sünnitunnistus pole samas mõttes mõlemapoolne siin- ja sealpool. Kas see oli selle piiri pühaduse reetmine, kui me eelmise sajandi viimase kümnendi eel leppisime seda asendava kontrolljoonega? Oli valik: kas kõik või mitte midagi? Kas nõustuda siis võimalikuga või jääda sellestki ilma, lootes võimatut? Peale jäi pragmatism, mida nüüd ei taheta (alatiseks) kompromissiks pidada. Mõned arvavad, et sellest kompromissist loobumise eest võiks ju midagi vastu saada. Ei usuta, et mis hundi suus, see hundi kõhus. Karu, Vene karu puhul kehtib seesama. Kui Venemaa ka tahaks, ei saaks ta seda maad, vara ja rahvast kontrolljoonest Tartu rahu piirini meile tagasi anda, sest see tähendaks sealset sisepoliitilist krahhi. Seega toimuks piiride nihutamine või nende uus mahamärkimine üksnes uue sõjalise jõuproovi alusel. Kuid seni säilib rahu, kuni see piir on veel sealsamas. Sotsiaalsed piirid peaksid olema meie esmane mure ja hool just nüüd, mil meie väike riik on oma rahvast tühjaks jäämas. Riigikogu ja valitsus ei taha tähtsa riikliku küsimusena oma istungite päevakorda võtta arutelu inimlike kannatuste ja taluvuse piiride, toimetuleku-, vaesusriski- ja vaesuspiiride, sissetulekute ebaühtluse, looduse lubatava reostamise ja selle võimaliku enesepuhastamise võime piiride üle. Neile kõigile ja paljudele teistele karmidele piiridele tuleb ju leida mõistlik lahendus või leevenduski. Mõned piirid ei toimi. Toidu hulk, mida mahutab ühe inimese kõht, võiks ju olla toidu raiskamise piiriks. Küllap ta seda ka on, aga meil vähem ja mujal rohkem oleneb toidu raiskamine toidu äraviskamisest säilimise normaja ületamisel, kuid ka selle piires. Toidupankadelt lähtuv abi ja tasuta supi pakkumine on tänuväärne. See praktika toimib isegi Soomes, kus on selgunud, et sealses sabas seistes ja vesteldes saab peale selle veel värskendada roostetama kippuvat vene keelt. Pension on Soomes kõigile eakatele tagatud vähemalt 700 euro tasemel. Eelmisel nädalal saime Tallinnas Patkuli trepil võrrelda keskmise kuupensioni erinevuste piire Luksemburgi 3000 eurost Eesti 300 euroni. Oma silmaga seda ruumiliselt näha oli küll valgustav, kuid ka ehmatavalt kurvastav. Me elame piiride võrgus. Juba enne sündimist loeb ajaline piir näiteks kas või abordi tegemiseks, sünniks on loomulik piir üheksa kuud. Looduslikke piire ja nende sotsiaal-juriidilisi paralleele on ilmselt tuhandeid. Üsa-, pesa-, alus-, alg- jt haridusastmetel on oma ajalised piirid, samuti alkoholi ostmisel ning tarbimisel, võimuorganitesse valimisel, puberteedil, täiskasvanuks saamisel, menopausil ja vanaduspensioni määramisel. Seadusliku vastutuse ja moraalse sallivuse piirid eri maades on erinevad, sest need ei saa kusagil olla piiramatud. Ka põhjamaalaste kannatusel on piirid, kui meenutada sündmusi Stockholmis ja Malmös, koolitulistamisi siin ja seal, fa¨istlikku massimõrva Norras. Kes ise piiri ei pea, sellele tuleb ette ehitada füüsiline piir vabaduse kuritarvituste tõkestamiseks. Looma piiri määrab aed, elektrikarjus, keti pikkus või muu tõkend. Piiride puudumine on piiritus. Keegi ei taha seda. Seda pole olnud ega tulegi. ARVO SIRENDI |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||