|
||||
Nr 19 (1096) Neljapäev, 16. mai 2013 |
||||
|
Arhiiv |
Sinna on palju aega tagasi, kui eesti rahvas pidas suureks eeskujuks oma rahva presidenti Pätsi. Me saime Eesti tagasi ilma Pätsita ja ei läinudki kuigi palju aega, kui seesama rahvas, õieti küll järeltulev põlvkond alustas Pätsi vigade otsimist, tema süüdistamist kõiges. Otsa tegi lahti uueks rahvajuhiks pürginud noormees nimega Mart Laar ja temaga kooris suur osa EÜSist. Päts olnud paha, hea olnud Tõnisson. Ma arvan, et sellest ajast algaski üks suur vastasseis ja vastasseisu otsimine eestlaste vahel. Süüdistada selles Rahvarinnet või Savisaart on tähelepanu kõrvale juhtimine. Kes on „õige eestlane“? Piinlikkusega meenutan, kuidas löödi rahvas lõhki. Arusaamatusega tuletan meelde: miks muudeti „Tartu grupi“ arusaamised kogu rahva arusaamadeks? Ma mäletan oma lapsepõlvest hästi, kuidas Pätsi hinnati ja sageli „Tartu iidoli“ Tõnissoni üle naerdi, seda eriti seltskonnas, kus tooni andsid Vabadussõja mehed. Minu isa ja kolm onu kuulusid nende hulka. Nüüdseks on kirumisemaania viinud sinnamaale, et meil polegi kedagi, kellest kui riigimeestest eeskuju võtta. Keda rahva suur osa toetaks ka omavahelistes vestlustes. Eeskujudeta elu on aga kui hääletu kevad, kus puudub linnulaul. Paar päeva tagasi kõndisin igapäevaste vajaduste rahuldamiseks Pirita Selverisse. Oli imeilus, lõpuks ometi saabuva kevade hommik. Päike naeratas ja see kutsus tahes-tahtmata ka endal naeratuse välja. Väga tahtsin kohata ka naeratavaid inimesi, aga kahju küll – ma ei näinud neid ei kaupluses ega kõnniteedel. Tõsi küll, velotreki poolt kostis kisa-kära, aga see polnud naeratav rõõm. Miks on siis meie inimesed nii tõsised, koguni mornid? Jah, vanemal põlvkonnal, sageli ka noorematel peredel ja arusaamatult paljudel üksikemadel on tõesti majanduslikult raske, aga mäletan hästi, et kerge polnud paljudel ka Eesti Wabariigi ajal, eriti algusaastatel, ometi oli rahvas reibas, tunti rõõmu oma riigist, tööst ja mis ehk tänase päevaga võrreldes nüüd eriti mõtlema paneb – oma riigi juhtidest. Rahvajuhid, alates president Pätsist ja lõpetades Riigikogu liikmetega, oskasid rahvale naeratada, nad üldjuhul ei eraldanud end kõiketeadja sirmi taha. Nad uskusid sellesse, mida tegid, ja näitasid oma rõõmu ka välja. Praegu näeb teistsugust pilti. President ilmub küll ka rahva ette, aga tavaliselt irooniline ilme näol, peaminister Laar kuulutas avalikult lõhkumise uutmiseks ja pensionärid seisuseks, kelle nõudmisi võivat vaid välja naerda. Peaminister Parts lubas suuri tegusid, aga tagajärjeks oli lootusi andva partei muutumine populistide segaseltskonnaks. Peaminister Ansip on küll püüdnud leida keskteed, aga temagi on ennast kaotanud ja varjanud „fooliummütsiga“. M. Laari ustav võitluskaaslane, kõikide uue Eesti Riigikogude liige A. Herkel, kes küll nüüd tahab jälle midagi muud, näeb välja nii morn, nagu kannataks ta selle vabariigi pärast südametunnistuse piina. Aga tema on ju tüüpiline „rahva esindaja“. Kui siia lisada mornivõitu ministrid ja ustavad meediagurud nagu A. Rannamäegi, kes ainult vaenlasi ja vigu otsivad, siis pole põrmugi imeks panna, et inimeste tuju pole kõige parem. Nüüd oleks meile väga vaja Kadri ja Anu Tali taolisi reipaid inimesi riigi asju ajama. Alati naeratavad, leiavad alati lahendusi, usuvad oma töösse ja inimestesse. Rahvas vajab eeskujusid, julgeid, tarku ja tingimata ka sümpaatseid, sõbraliku olekuga inimesi. Ehk suudame meie valimiste eel näha ja leida ning välja pakkuda inimesi, just inimesi, mitte lihtsalt parteisid, keda me soovime edaspidi näha Toompeal. Juhid peavad julgustama inimesi elama ja olema oma eluga eeskujuks. Härra president, palun ärge jutustage kodus tüütuseni, mida on vaja teha, ja välismaal sellest, kui tublid me oleme. Pöörake asjad õigesse järjekorda, rääkige kõigepealt, kuidas te olete jagu saanud nendest puudustest, mida olete märganud ja tauninud aastate vältel, ja kasutage võõrsilgi „meie“ asemel enam selgeid näiteid nendest inimestest, kes tõesti on olnud omal alal tublid. Siis ei saa kuidagi mööda sellest, et ka „mittesallitavad“ parteid ja inimesed on sageli tegudega rohkem head korda saatnud kui „õiged“ isamaalased. Siis ehk söandate rahvale ka avalamalt naeratada ja aduda, et te tõepoolest elate Eestis, mitte sellises „Virtuaal-Eestis“, mis kunagi mõeldi välja eksiilis. Meie kõik oleme isamaalased, õpime üksteisele naeratama, ja riigijuhid – näidake head eeskuju! KALJU LUTS |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||