|
||||
Nr 17 (1094) Neljapäev, 25. aprill 2013 |
||||
|
Arhiiv |
Kuigi maamuld tundub veel märg ja toores ka seal, kuhu suurvesi ei ulatu, on paljud virgad juba püsilillepeenrad korda teinud, muru talvisest prügist puhtaks rehitsenud ning kel kasvuhoone, sinna esimesed külvidki teinud. Ka aknalaual taimi ette kasvatavad rohenäpud on olnud hoolikad – jääb vaid loota, et kevad edeneb kiiresti, sest muidu võivad need taimekesed enne välja istutamist ülearu suureks sirguda. Tuhala Nõiakaev keeb, Soomaal on käes viies aastaaeg, mil peab ringi liikuma paadiga, mitu jõge on üle kallaste ja kohati maanteedki vee all. Pole halba heata – selle aasta kevad tuleb meile küll tasa ja targu, kuid see on meid päästnud kiirest lume sulamisest tingitud hoopis hullematest uputustest. Kevad edeneb ja on toonud ning toob kaasa meid kõiki ühendavaid rahvakalendri ja rahvusvahelisigi tähtpäevi. Näiteks täna on linnuristipäev, üks muistsetest maa pühaks pidamise ristipäevadest. Teadupärast on sel päeval olnud üldine külvikeeld, sest meile naasnud linnud rikuksid külvatu ära. Üks senini enim meeles peetud tähtpäev – jüripäev – oli aga üleeile, mil meie esivanemate uskumuse järgi oli igati õige põllutöid alustada, aga ka teenistuslepinguid sõlmida ja elukohta vahetada. Jüripäeval pidi loodus ärkama, jüripäeva peeti ka suvetoojaks. Meenutasime sel ajal Jüriöö ülestõusu (1343 – 1345). Üks ettevõtmine, mis meid on liitnud ja liidab edaspidigi, on muinsuskaitsekuu, mis algas rahvusvahelisel muinsuskaitsepäeval 18. aprillil ja kestab 18. mail tähistatava rahvusvahelise muuseumipäevani. Kui esimest korda tähistati seda kuud 1985. aastal, siis tähtsündmuseks sai see Eesti rahvusvärvide väljatoomisega 25 aastat tagasi 1988. aastal Tartu muinsuskaitsepäevadel. Niisiis oligi selle aasta muinsuskaitsekuu avamine Tartus Jaani kirikus väga pidulik. Väärt ettevõtmisi üle Eesti jagub kogu kuuks. Nii on talgud sel laupäeval Hüüru mõisas, järgmisel Varbola linnuses Raplamaal, Lihula linnamäel, Jaagupi tarandkalmetel Tartumaal, 8. mail Rahumäe kalmistu Vabadussõjas langenute kalmudel. On konverentse, ekskursioone, rattaretki, õppepäevi... Ka Teeme Ära talgupäeval 4. mail on esmatähtsana päevakavas mälestiste korrastamine, seda enam, et tänavu on kultuuripärandi aasta. Olles korduvalt nendel talgutel kaasa löönud, tean, et ühistöödel on tegusad ka väga paljud seeniorid. Küllap on nii ka tänavu, peaks vaid ilusat ilma! Pärandkultuuri üle on aga viimastel päevadel palju mõtteid vahetatud. Kuidas see tekib? Kellele see kuulub ja kuidas see meid puudutab? Vastuseid otsitakse jätkuvalt, kuid üks meeldejäävamaid arutlusi oli niisugune: pärandkultuuri üle otsustab igaüks oma südames, see ei pruugi olla juba andmebaasi kantud objekt. Mälestiste eest, mis meile kallid, peame seisma eelkõige meie ise, kes selles piirkonnas elame, ja maaomanikud. Uurime oma koduümbrust, kogume vanematelt inimestelt mälestusi, hoiame ja taastame vana. Olgu need siis kiviaiad, karjateed, kunagised talveteed, linaleoaugud, kaevud, kunagise talukoha paekivikelder, lubjaahju varemed, rannaniidud, muistsed hiiepaigad – eelmiste põlvkondade elu jäljed maastikul. Talletame ja hoiame, korrastades kõike meile pärandatut, et seda omakorda järgnevatele sugupõlvedele pärandada. Käisin hiljaaegu Tallinnas Vabaduse galeriis Soome kunstnike Liisa Harkkomaa ja Heikki Hamarila näitusel „Aja puudutus“. „Astun ajaväravast ruumi, kus kohtun oma mõlema vanaemaga,“ kirjutab Liisa Harkkomaa näitust tutvustades. „Elisabeth-mummi Vaasast ja Silju-mummi Viiburist. Mulle on selle ajavärava võtmeks vanaemade käsitööd. Leidsin need ema pööningult, kus need kasti pakituna olid terve ühe sugupõlve jooksul. See oli pühalik hetk, mil lõpuks avasin need kastid ja leidsin eest uskumatult peeneid pitse ning pitside ja broderiiga kaunistatud kleite, pidulikke laudlinu ja pitsiribasid... Paari aasta eest abiellus minu tütar ja minu vanaemade tehtud laudlinad katsid tema pulmalauda. Tundus, et aeg on nihkunud ja mu mõlemad vanaemad osalesid sel pulmapeol... Sugupõlvi ühendav pitsiriba suundub minu kaudu edasi tulevikku, järgmisele põlvkonnale... .“ See on imepäraselt liigutav näitus. Peegel ja kaks koltunud pitskraed, vana kokaraamat ja tükike pitsi, pitskardin, mille taga on vanad fotod, pisike tass, apteegikauba plekk-karbike... Kunstniku installatsioonid on pigem vaimsed kui materiaalsed. Heikki Hamarila: „Kui võlukristall, mis puudutab nii ajalikku kui ajatut. Minevikuta poleks praegust hetke ega tulevat.“ Jääb üle kinnitada vanasõna “Pärija piab ikke õlema, muidu ei õle pärandit“. Asse Soomets |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||