|
||||
Nr 2 (560) Neljapäev, 17. jaanuar 2002 |
||||
Arhiiv |
Jaan Krossi uuest romaanist “Tahtamaa”
15. detsembri 2001 Arterist näen, et “Tahtamaa” on 11 kuu arvestuses Eestis enim müüdud raamat: 12 350 eksemplari. Jutt ei ole siin ilukirjandusest omavahel, sellesse pingeritta on sisse arvatud ka liikluseeskirjad, kalendrid, entsüklopeediad, “Henry Potter” ja mis iganes, nagu nüüd kombeks ütelda. A. Kivirähu tükk aega varem ilmunud ja igal viisil kiidetud “Rehepappi” edestab “Tahtamaa” rohkem kui nelja tuhande eksemplariga. Need kaks raamatut juhivad 20-numbrilist edetabelit ja ega seal algupärast ilukirjandust rohkem ette ei tulegi. Kuskilt oleksin nagu veel lugenud, et “Tahtamaa” edu on seotud väga hästi korraldatud müügikampaaniaga. Kui nii, siis mine võta kinni, kes niisuguste edetabelite koostamisel omavahel tegelikult võistlevad, kas kirjanikud või hoopis reklaamikorraldajad. Aga see on üldisem küsimus. J. Krossi raamatu edu puhul olen küll seda meelt, et kirjaniku nimi ja varasem looming seisavad enda eest ise. Lugeva eesti rahva kirjandusmälu väärtustab Krossi uusi raamatuid nüüd ja edaspidi ette. Jaan Kross on ka seekord väga paljus väga tema ise — see, mida eelnevast hästi teame. Ning just selle eelneva taustal ka teistsugune. Kohe “Tahtamaa” lugemist alustades on selgesti tunda, kuidas pärisjutustaja Kross — romaanis minajutustaja Aabel Haljand — naudib loo kujundamist ja jutustamist. See on eriti Krossi “Paigallennust” (1997) tuttav laad: mitte niivõrd sisseelamiskunst, kui just meenutamise ja jutustamise ning lugude vormimise rõõm. Kirjanik rõhutab, et ta on lavastaja ja mängumees. Selles võtmes on kirjutatud ka “Tahtamaa”. Hoopis teisiti on kirjutatud “Professor Martensi ärasõit”, “Vastutuulelaev” ja hulk teisi Krossi raamatuid, kus mängumehest eespool seisab inimese ja inimloomuse ning inimese ja ühiskonna suhete uurija. “Tahtamaa” Krossi niisugused probleemid ei huvita. Peategelane (minajutustaja) kirjanik Aabel Haljand on Krossi eelneva loomingu taustal küllalt tuttavlik: rõhutatult arukas, tugevasti enesekeskne, edevusestki võiks vist kõnelda. Tema suhted inimestega on kuidagi tabamatud. Mis Haljandit ikkagi seob naistega, kellega ta romaanis püsivamates suhetes on? Mis teda seob — peale ärihuvi — oma ammusest esimesest abielust pojaga, kelle ta oma elust pikaks ajaks täiesti välja jätnud oli? Räägitakse palju nais(te)kirjandusest. “Tahtamaad” lugedes tekkis mingil hetkel küsimus, kas ei ole siin tegemist mees(te)kirjandusega. Niiviisi küsima provotseerib Aabel Haljand oma suuresti sookeskses enesekesksuses. Tunnistan, et tegemist on mõtteuiuga. Hoopis olulisem on kindlasti küsimus, milles võiks olla Haljandi kui inimese probleem. Või seob probleemideta elamine romaani tegelast nimel eriti ajaga, kus ta elab? Mõtlen seda, mida lähiminevikus nimetati tüüpilisuseks. Mis aeg see on ? Meie aeg, tänapäev, uuesti riigiks saanud Eesti Vabariik. Romaani põhitegevus algab aastal 1993.Väliseestlasest ärimees tahab Haljandilt ära osta selle vanaisale Saaremaa rannikul kuulunud talukohta. Miks? Nagu Haljand kerge vaevaga välja selgitab, on krundile kuuluvas meres suur kogus heade omadustega ravimuda. Suur äri siis, mudamiljonid! Aktsiaseltsi asutamisest ja ravila ehitamisest keerulisemaks kujuneb vanaisa maa ja mere tagasisaamine. Lokkab korruptsioon, peab oskama altkäemaksu anda. Patsientide leidmisega ei ole probleemi — need tulevad mere tagant. Lugu on huvitav, lugu on meieaegne. On ka kõrvallood ja lihtsalt kõrvalepõiked. Krossi lause säriseb nagu varemgi ütlemise kõrgepinges. Meister kirjutab ikka nagu meister. Et “Tahtamaa” ka üksjagu nostalgilisi mõtteid tekitab, sellest oli põgusalt juttu eespool. ÜLO TONTS Üks nostalgiline… Meeste- ja naistekirjandus… Nojah, küllap tõesti. Nagu kõiges (või paljus) muuski, on ju maitsed ja eelistused erinevad. Kas naislugeja tahab alati rohkem inimlikku huvi teise inimese vastu, vähem omaenese sädeleva isiksuse väljapakkumist, lõputut enesekiituse (-imetluse) peegli ees seismist? Ei tea. Aga vahel kindlasti. Vähemasti siis, kui kirjutajaks on meister. Siis tahaks peale aastates mehe voodirõõmude ning seksimise kirjelduste, oma võimete ning (vabandust!) riista pikkuse kiitmise ja tegelikult huvitavate mõttemängude ka palju muud. Tahaks inimest. Nii minajutustajas kui ka tema kõrval, temast mööda kõndijates tahaks näha elusaid inimesi, keda kirjanik nupukesteks ei pisenda, kellel on oma mõtted ja oma sõnadki. Aga neile sellist luksust lubatud ei ole, sedakorda räägivad nad kõik Aabel Haljandi (Jaan Krossi) sõnul. Nii südame- või voodidaam Marge ja Tiina kui ka väliseestlane Lingo, keda autor millegipärast aina Lingokeseks nimetab. Isegi mudajumal Soova Juss, isegi enesetapja Elmar, kelle lahkumiskiri on täpipealt samamekine heietus kui kõik eelmised leheküljed teiste tekste. Miks küll? Enesekeskse hoolimatuse või veel millegi muu pärast? Sest keelelt, ka uustarinditelt on ju “Tahtamaa” rikas raamat. Nagu Krossi teosed ikka on olnud. Ju on meistri taak see, et temalt aina nõutakse. Ja siis nostalgitsetakse, et see pole see, pole see… Aga ei ole tõesti mitte. IMBI JELETSKY |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||