|
||||
Nr 16 (1093) Neljapäev, 18. aprill 2013 |
||||
|
Arhiiv |
ei leia neid ka põllult kapsalehe alt, nagu vanasti tittesid saadud. Aga näikse, et paljud seda just arvavad või loodavadki. Viimastel kuudel on poliitika tõusnud tähtsaks kõneaineks. On eksperte, kes seovad kõik – nii ACTA-vastased meeleavaldused, „Harta 12“ kui ka järgnenud Jääkeldri ja rahvakogu – lähenevate valimistega ning kollitavad rahvast uute tontide, sotsidest võimuahnitsejatega. Loomeliitude ühispleenum toimus 25 aastat tagasi. Veerandsajandi vältel ei ole osatud, tahetud, suudetud lõpuni mõtestada selle sündmuse mõju Eesti edasisele ajaloole. Meenutusüritus Toompeal tänavu 1. aprillil aga võinuks midagi selgemaks teha küll. Vähemasti neile, kes viitsivad mõelda. Kaks kildu sealseist sõnavõttudest: Arvo Valton: „Kui ma olin esimeses vabanenud Eesti Riigikogus, hämmastas see, kui ruttu algas üksteisele ärapanemine, üksteisega mittearvestamine.” Jürgen Rooste: „Ühiskonnas on õhus ärevust. Ja mul on tunne, et me peame isegi olema tänulikud sellele, ütleme tipp-poliitikute praegusele teatavale ignorantsusele. Me peame olema tänulikud, sest see on tinginud võimaluse, et meil on tekkimas Põhjamaade moodi kodanikuühiskond. Paljud noored on aru saanud, et kui ise ei tee, ei tule midagi välja.” Just oma osa ja vastutuse tunnetamine ongi mõjur, mis teeb elu neis Põhjamaades märgatavalt inimväärsemaks. Asi pole üksnes paksemas vorstiviilus leiva peal, kuigi ka see midagi tähendab, aga tähtsam on, et inimest ei peeta üksnes kruvikeseks, temaga arvestatakse. Oleme rohkem kui kakskümmend aastat kulgenud, et jõuda äratundmiseni, „kui tähtis on püüda jälgida end kõrvalt, tõusta kõrgemale olupoliitilistest rahklemistest ja võidelda vaimse vabaduse ning täiusevõimaluse eest. Sest kõikidest võitlustest on võitlus vaimse vabaduse eest ainus, mis ülendab ka võitlejaid endid. Seda võitlust peetakse igaviku nimel”. (Rein Veidemann, „Tund enne igavikku”.) Nukker, kuid vist loomulik, et kõik ikkagi ei mahugi marjamaale (ka vaimselt). Ei tea, kes esimesena sõnastas võika lendlause, et eestlase lemmikroog on teine eestlane, aga tundub, et jah, nii see tõesti on. Kui tema ei mõtle nii nagu mina, siis on kõige targem ta koos naha ja karvadega nahka pista. Ja kui see ei õnnestu, siis vähemasti talle palju häbi-häbi teha. Mida kõvema häälega, seda parem. Mari-Liis, ise noor ja ilus ning naine veel pealegi, aga julgeb poodiumile ronida ja seal suu lahti teha. Kuradi kanaarilind, laulab kaevanduses, aga kirkat kätte ei võta, kaevureid päästma ei torma, aina laulab. Umbes nõnda võiks ümber öelda hiljuti Postimehes ilmunu. Sealne arvaja õpetas: „Aeg on omaks võtta põhimõte: ära tule poodiumile, kui sul pole lahendusi.” Huvitav, huvitav, kui tolle noore ja terase naise asemel olnuks näiteks hambutu, luider, elu kolmandasse veerandisse jõudnud tugevama soo esindaja, kas tema sõnum oleks olnud mõistetav? Ju võiks tolle õelutsemise visata prügikasti, kus ta koht ehk ongi, ent tolles peitub ohtlik suundumus: sõnaõigus on vaid valituil ja kõrge ameti kandjail, rahvas ei tea midagi, närigu muru. Elame demokraatlikus riigis ja selleks valupunktidest räägitaksegi, et lahendust otsida ja leida. Need probleemid, mis ajendasid Mari-Liis Lille kõnelema, on meie riiki kummitanud aastaid. Ei ole lahendusi leidnud ei Toompea, ei Kadriorg. Kas nad on otsinudki? Nõrkemiseni oleme kuulnud, kui hästi meie riigil läheb, kui ainuvõimalikud ja ainuõiged on kõik langetatud otsused. Rääkimine sotsiaalsest ebavõrdsusest või vähesest hoolivusest võrdub peaaegu et riigireetmisega. Oleks see vaid ametlik hoiak... Just see, et üks tavaline väike inimene sellise suhtumise omaks võtab, on masendav. Ehk ta polegi ainus? Poliitika ei tähenda üksnes (riigi)juhtimiskunsti, see tähendab ka teadlikku seisukohavõttu üldiste küsimuste suhtes ja nendele aktiivset lahenduste taotlemist. Mida tegusamalt me sel kombel poliitikas osaleme, seda tugevamad oleme. Omamoodi tabuteema on olnud poliitika pensionäride organisatsioonideski. Päevakeskustes, ühendustes, seltsingutes aina rõhutatakse oma apoliitilisust. Sisuldasa on segi aetud konkreetsete erakondade toetamine ning vaimselt aktiivne eluhoiak. Muidugi ei tähenda aktiivne eluhoiak ainult rahvatantsu, sokikudumist ja kepikõndi, see tähendab oma seisukohtade kujundamist asjus, mis meid lähedalt ja otse puudutavad, samuti erakondade hoiakute uurimist, nende poliitika hindamist, sellest lähtuvate valikute tegemist. Kõige rumalam on uskuda, et valmis lahendusi ja valmis poliitikuid, ilusaid poisse on kusagilt sahvrist vajadust mööda võtta. Poliitikuid kured tõesti ei too, poliitikuid peab sünnitama ja vormima elu. Imbi Jeletsky |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||