|
||||
Nr 15 (1092) Neljapäev, 11. aprill 2013 |
||||
|
Arhiiv |
Eestis pole ilmselt olnud viimasel dekaadil võimalik pidada ühtki tõsisemat arutelu sotsiaalpoliitika teemadel, ilma et seal ei mainitaks-tõlgendataks Eesti Draamateatri 29-aastase näitleja Mari-Liis Lille ühiskonnatundlikku ning tavakodaniku käekäigu pärast väga tõsist muret väljendavat kõnet loomeliitude juhatuste pleenumi 25. aastapäeva koosolekul Toompea saalis. Seniste alalhoidlikult eilsemeelsete, et mitte öelda: tagasihoidlikult ettevaatlike kõnede-kirjutiste taustal väljendab Mari-Liis Lille sõnavõtu sügav sisu seda sotsiaalselt tundlikku ja märgilist, mis kõnekalt peegeldab analüüsivõimeliste noorte suhtumist ühiskonna valuküsimustesse, mille lahendamata jätmine või sellega pikalt venitamine, nende probleemide peitmine-varjamine parempoolsete väidetavalt kõrgväärtuste taha on pidurdanud halvavasse seisakusse meie ühiskonna arengu ning koos sellega ka rahva käekäigu. Tühjenevad külad, tühja kõhu või lausa noore nälja käes kannatavad kümned tuhanded (kooli)lapsed, üliõhukeseks valitsetud riigi nõdra sotsiaalkaitse ja tööpuuduse tõttu siirduvad raske südamega võõrsile kümned tuhanded noored ja keskealised pered. Neid ja paljusid teisigi nende sotsiaalsete põhihädadega seostuvaid probleeme on võimalik kui mitte justkui võluvitsaga, siis ikkagi tuntava tagajärjekusega lahendada materiaalsete rikkuste mõningasegi ümberjaotamisega ühiskonnas. See pidurdaks kihistumist. Lastetoetused võiksid vabalt juba tänavu suureneda seniselt napilt paarikümnelt eurolt kahe- või kolmekordseks, töötu- ja ümberõpperahadki ei peaks olema europildi taustal vägagi häbenemisväärsed, koolis võiksid saada tasuta toitu kõik õppurid, pensionidki võiksid olla toekamad… Mis on seesugusel pildil valesti – seesuguse küsimuse tõi noor naine valusasti meie silme ette. Kuid nagu arvata oligi, ei viivitanud sotsiaalset lausparempoolsust põlistada püüdvad kommenteerijad oma kriitika vallapäästmisega Mari-Liis Lille aadressil. Üks neist, oma kasumit maksuvabalt Rootsi saatva SEB-panga analüütik lubas endale lausa hädaldamist: Lill kutsuvat üles lihtlabasele ümberjagamisele, aga ümberjagamine ei suurendavat rikkust! Oma pikale ajakirjanikukogemusele toetudes saan selle väite kohta märkida, et ümberjagamine ei taga küll otseselt rikkuse juurdeteket, aga ometi annab iga hapra sotsiaalsüsteemi turgutamiseks näpistatav lisaeuro üsna ruttu tunda ka majanduse teovõime ja tootmismahu suurenemisel. Sest miks siis muidu paljud suurfirmad ja kontsernid on aastakümneid arendanud ilmse eduga kasumlikku tootmist just astmelise tulumaksuga Soomes, Rootsis ja mitmel pool mujalgi? Meil aga on valitsev paremseltskond suutnud summutada ühiskondliku arvamuse lausa selleni, et vaevalt julgeb mõni (sotsialistist?) poliitik või arvaja avalikkuse ette tulla ettepanekuga mõnevõrragi suurendada panustamist sotsiaalkindlustusse, kui teda kohemaid ohtlikuks, lausa kommunismiohust nakatanuks või purupunaseks tembeldatakse. Kuid meie riigilaeva tüürimehed on jätnud riigiohjad reformaritele tänu rahva kergemeelsusele usaldada ikka ja jälle nende peibutavaid lubadusi à la meie riik on kadestusväärselt edukas, meie rahandus on ju täiesti korras, ja mida edasi areneb meie majandus, seda paremaks kujuneb ka kogu rahva elu… Aga seesugune friedmanlik, ühemõõtmeline kauboikapitalism on arenenud riikides ammu parda taha heidetud. Sest pole ju nõnda, et mida parem elu on rikkamatel, seda paremini võivat elada kogu rahvas. Parem- ja vasakpoolsuse vahel peab valitsema ikkagi tasakaal, tasakaalustavat arengut võimaldavat olukorda Eestis aga paraku pole lastud välja kujunedagi. Selle all kannatavad aga mitte ainult lastega pered, nadil pajukil virelevad eakad, vaid püsivad ikkagi veel madalseisus ka masuajal vähenenud töökohad… Omamoodi liigkaua valitsema jäänud parempoolsuse vastu astumise veenev ilming on ju ikkagi läinudlaupäevasel Rahvakogul kõneldu, millel kokku võetud seisukohad-nõudmised edastas Riigikogule vaagimiseks üleeile vabariigi president. Eks näis, mil määral Riigikogus prevaleeriv paremkoalitsioon eesotsas Reformierakonnaga soovib-söandab Rahvakogu seisukohti aktsepteerida või võetakse seal taas ette katseid rahvaesindajate ilmselt vasakpoolsuse tunnustega seisukohavõtte parempoolsusega tasalülitada. Ühiskond jälgib Toompeal ja Stenbocki majas toimuvat märksa terasemalt kui seni. Aktiviseerumas on ka eakam põlvkond – eakate organisatsioon on kavandamas maikuu keskel meeleavaldust. Samal päeval astuvad oma õiguste kaitseks Riias välja Läti pensionärid, samalaadne plaan on kuuldavasti päevakorral Vilniuseski. Ühenduses on jõudu! ANTS TAMME |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||