|
||||
Nr 14 (1091) Neljapäev, 4. aprill 2013 |
||||
|
Arhiiv |
Toimetaja veerg
Videvik on jõudnud 24. ilmumisaastasse. Kui avanumber 1990. aasta märtsi lõpul välja tuli, oli toimetus millegipärast arvamusel, et pensionäride lehe näol on tegemist omamoodi ajutise nähtusega, sest sotsialismilt kapitalismile üleminekuga lõid paratamatult ühiskonnas välja kõige muu ootamatu ja ohjeldamatu kõrval ka rängad toimetulekuraskused – viimaseid hingetõmbeid üle elanud rubla oli langemas inflatsioonitõmblustesse. Aineline kihistumine hakkas järjest valusamini oma hambaid näitama. Inimestes oli maad võtmas aina sügavam ebakindlus, teadmatus homse ja kartus ülehomse ees. Mäletan, kuidas 1990. aastal astus toimetusse sisse 70-aastane mees Kohila kandist, istus, vaikis enda ette vaadates mõnda aega ja küsis siis ebalevalt: „Mis siis nüüd edasi saab? Kas niimoodi peamegi elama?“ Ei mõistnud mina ega mõni teinegi talle selget vastust anda. Istusime vaikides veel veidi, siis mees lahkus. Meie väike toimetus oli asutanud Videviku eeskätt selles arvamises, et inimesed vajavad pingeliste aegade üleelamiseks ka seda nappi ja mitte mingi tollipulgaga mõõdetavat, aga siiski omal moel hoomatavat toetust-juhatust, mida kogenud lehemehed ja -naised suudavad lehe kaudu oma lugejatele anda. Omamoodi kindla tugisambana tõime sealjuures leheveergudele meie rahvale igiomased kultuuri- ja ajalooteemad. Püüdsime aidata rahval kindlamini püsida tõdemuse juures, et me pole kuivanud puuleht tormituules ega määratud ajalooheitlustes hukka saama, vaid oleme siin kidural, kuid igiomasel maalapil kestnud juba aastasadu ja -tuhandeid ning seegi riigikorra muutumiskeeris ei suuda meid jäljetult neelata. Oleme kõik need 23 aastat hinganud oma eluraskustes karastunud lugejaskonnaga ühes rütmis. Elame ju ühes ja samas ühiskonnas, püüame kuidagiviisi toime tulla. Meilegi oli pettumuseks, et meie keskmine pension kerkis aprillist mitte 7, nagu pensionikassa varud võimaldaksid, vaid ainult 5 protsendi võrra – umbes 16 eurot kuus. Sotsiaalministeeriumi pressiteade teavitas avalikkust võidukalt: pensionile tervenisti 200 lisaeurot aastas! Aga see „200 lisaeurot“ sulab kui vaht elektriarvete tasumisel, aina kallineva toasooja eest maksmisel ja toidupoes hädapärast kõhutäidet ostes. Ravimid peale selle… Niisiis pole Videvik osutunud mingiks üleminekuaja nähtuseks. Lugejad vajavad meie nädalalehte praegugi ja küllap edaspidigi. Nii mõnedki murelikud pensionärid on meilt taas küsinud, miks Pensionäride Ühenduste Liit ega Videviku toimetus inimesi elektrivõrgu põhjendamatult suureks paisutatud tasude ja kõige muu seesuguse vastu avalikkuse ette protestima pole kutsunud. On ju toimetus varemaltki eakate huvide riigiisadele teadvustamiseks Toompeal meeleavaldusi korraldanud. Oleme nüüdki sellele mõelnud, oleme aru pidanud EPÜLi juhatusega. Meeleavaldus on siiski tõsine aktsioon. Ja mütsiga siin umbropsu lüüa ei tohi, sest noid meeleavaldusi võidakse meie endi vastu ära kasutada. Mäletate, kuidas ühel viimasel meeleavaldusel otsiti kuskilt tagareast kaamera ette kaltsaka välimusega sõgesikk, näidati teda pikalt TV-ekraanil räuskamas – ja üldsuse hinnang oligi kujundatud: näete ju isegi, mäherdused need tänavarahutuste tekitajad ja riigivastased on… Aga see ja muu sellega kaasnev ei saa meid siiski vagurate tallekestena vaikima sundida oludes, kui napi kuupensioni reaalne ostujõud järjest piseneb ja toimetulekuvõimalused muudkui ahenevad. Nüüdses seisus oleme kavandamas piketi korraldamist mõne riigiasutuse, näiteks majandusministeeriumi või koguni Stenbocki maja ees. Helistage-kirjutage meile, mida asjaloost arvate ning kas olete ka ise nõus meie aktsioonis aktiivselt kaasa lööma ja sõpru-mõttekaaslasigi osalema kutsuma. ANTS TAMME |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||