|
||||
Nr 14 (1091) Neljapäev, 4. aprill 2013 |
||||
|
Arhiiv |
Möödunud nädal oli harukordselt hea nädal. Kõigepealt saime lõpuks ometi ühest painajalikust ootusest lahti – spordikohus mõistis olümpiavõitja ja maailmameistri Andrus Veerpalu dopingusüüdistuses õigeks. Soovin Andrus Veerpalule südamest õnne ja tervist! Me mõistame, kui raske oli inimesel kaks aastat süüdistuse käes kannatada ja nii mõnegi kõõrdpilke välja kannatada, kuid loodetavasti suudab ta selle unustada, sest lõpp hea – kõik hea! Kui veel on vingujaid ja virisejaid, kes spordiarbitraa¸i avalikustatud otsusest kahtlusi välja loevad, siis on see nende mure, las urgitsevad edasi. Meie, kes me oleme Andrus Veerpalu kogu aeg nagu iseennast uskunud, oleme koos selle suurepärase sportlasega õnnelikud ja rahul. Oma avalikus pöördumises kirjutab Andrus Veerpalu siiski nii: „Head eestimaalased, tahan teid kõiki tänada toetuse ja mõistmise eest. Viimased kaks aastat on olnud minu elu kõige raskemad ja läbielatut ei soovi ma kellelegi... Mul on hea meel, et õiglus sai jalule, ent viimasel kahel aastal üleelatut olematuks see ei muuda...“ Mul on väga hea meel, et nagu kunagi, on ka tänapäeval õigele mehele tema au kõige tähtsam. Selles pole ühelgi õigel mehel kaksipidi arvamist ja seepärast jääb üle veel kord kinnitada, et me uskusime Andrus Veerpalu nii tema tipphetkedel, mil ta võidumedaleid vastu võttes ühtlasi meie riigile au ja kuulsust tõi, kui ka kaks aastat tagasi. Möödunud nädala kolmapäeval sai 1991. aastal iseseisvuse taastanud Eesti Vabariik niisama vanaks, kui jõudis saada sõjaeelne Eesti Wabariik – enne kui meie riigilt iseseisvus (küll mitte juriidiliselt, kuid faktiliselt siiski) käest võeti. Sel puhul tuldi paljudes paikades kokku, et laulda ja tantsida, kõnesid pidada, pidutseda. Võib-olla rohkemgi inimesi aga mõtles ja arutles sel päeval lihtsalt meie praeguse elu üle ja kaalus nende muutuste võimalikkust, mis meie igapäeva paremaks teeksid. Me ju elame erinevalt, mis on ka loomulik. Kui need erinevad elud aga ka võimaluste poolest on nii lauserinevad, siis paneb see ikkagi pead murdma, kuidas saaks paremini, kuidas oleks õigem. Rõõm vabadusest on muidugi üle kõige, kuid kui kaua peaks see näiteks korvama muret väga paljude laste tühja kõhu pärast? Need kaks korda 7890 päeva vabadust on meid teinud ühtlasi nõudlikumaks nii enese kui ka teiste suhtes, aidanud meil omandada laiemat silmaringi, samas õpetanud teiste eurooplaste kombel rohkem enda ja kaaskodanike eest seisma, noorematel aga võtma oma elu taustaks vabadust kui enesestmõistetavust. Õige mees ei valeta teistele, kõigepealt aga mitte iseendale, õige mees ei tüssa ega varasta. Õige mees teeb parema elu, mõni ka lihtsalt ellujäämise plaane ja püüab neid jõudumööda rakendada, sest iga päev meie elus on tähtis päev. Pidupäeval on tore laulda priiusest, argipäeval tuleb priiust edasi ehitada, ikka õige mehe kombel. Seda ehitatakse ka laupäeval Rahvakogus. Ilmselt käib seal kõne põhiliselt viie teema ümber: parteide konkurents, parteide rahastamine, valimised, sundpolitiseerimine ja kodanike kaasamine. Kas see ongi siis kokkuvõetult meie igapäevaelu, mida soovime paremaks muuta? Samal ajal kindlasti küll arutelu demokraatia edendamise üle, mille eesmärk on esitada ettepanekud Riigikogule. Uuringufirma TNS Emor valis välja 500 arutelupäeval osalevat inimest. Nagu meediast teada, oli Rahvakogule raske leida osalejaid Virumaalt ja osaliselt ka Tallinnast, sest venekeelsed inimesed ei olnud asjast midagi kuulnud. Ka oli olnud hulgaliselt äraütlemisi Lõuna-Eestist, põhjenduseks kauge maa ja pikk sõit Tallinna. Madalama haridusega kaaskodanikud aga olid väitnud, et mis nüüd mina, mina ei tea neist teemadest midagi ja mind poliitika ei huvitagi. Ometi osalejad leiti ja kutsuti koguni varuga, kokku niisiis 551. Paneb mõtlema, et enamik, keda juhuvaliku teel algselt kutsuti, vastas eitavalt – neid oli 70 %. Loodan siiski, et Rahvakogu arutelupäev läheb nimetatud probleemidest hoolimata korda, et kokku tulevad õiged mehed ja naised. Möödunud nädalal oli veel üks meie lugejaid puudutav tähtpäev. Nimelt möödus 31. märtsil 23 aastat Videviku esimese numbri ilmumisest. Ka elame nüüd suveajas, mis toob ju kevade lähemale. Asse Soomets |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||