|
||||
Nr 13 (1090) Neljapäev, 28. märts 2013 |
||||
|
Arhiiv |
Ootasime, ootasime, terve pika, lumise ja pimeda talve ootasime. Lõpuks ta siis tuligi – kevad nimelt. Vähemasti ametlikult on ta päral, kuigi pakaseööd ja liusklibedad tänavad seda veel ei kinnita. Aga eks elus on ju tihti nii, et see, mis paberil kirjas ühtmoodi, paistab vaatajale sootuks teisiti. Igaühe omaenese tarkusest ripub ära, kas ta usub paberit või iseoma silma. Kas usub näiteks seda, et Eestil läheb järjest paremini, nagu kinnitavad poliitikud, või seda, et rohkem kui Pärnu linna täis inimesi on mujalt õnne (tööd, raha, leiba) otsimas, et vastukaaluks Sandor Liive ja Tero Taskila sissetulekutele on selliseidki palku, mille eest kõhtu täis, riiet selga ning kodukulusid makstud kohe kuidagi ei saa, et ligi 40 000 last elab vaesuses. Aga sellest kõigest on juba liiga palju räägitud. Millegipärast ei oska, ei julge enam lootagi, et Jääkelder, Rahvakogu või mõni muu uus samm midagi muuta suudaks. Vähemasti seni, kuni valitsuse poliitika põhjalikult ei teisene või me endale uut valitsust ei oska, ei suuda kujundada. Ent valimisteni on veel aega, üle aasta oodata. Paastukuu on eestlastele alati olnud raske – see on kiigutanud elukiigel üles-alla rohkem kui ühte inimpõlve. Oma 24. veebruari kõnes väitis president Ilves küll, et „ajalootaak on suuresti vankrilt maha pudenenud”, ent – kas ikka on, kas saabki olla? Või kas peabki olema? 9. märts meenutab, jääbki meenutama 1944. aastat, kui kolmandik Tallinnast maatasa tehti. Enne oli maapealt pühitud Narva, imeline linn kahe maailma piiril. Oma ränga osa oli saanud Tartu. Mida ei suutnud suur sõda ja põgenikepaadid, seda tegi 1949. aasta märtsiküüditamine. Pärast seda ei saanud Eesti küla enam kunagi terveks. Peremehed olid viidud, peremehetunne tapetud. Kuid toitev maa oli siiski alles! Neid väheseid, kes jäid, kes maaelu üleinimliku jõuga edasi viisid, aegapidi põllumehe taas põliseks rikkaks tegid – neid ei tohi unustada, ajaloovankrilt maha kallutada. See taak on osa meie rahva ja riigi ajaloost. See aga ei tähenda, et me vaid eilses, mitte tänases või homses peaksime elama – täna peame homsesse minema, kuid me saame sinna minna vaid eilset mäletades. Aga võib olla, et mujalt tulnul on seda kõike raske, kui mitte võimatu mõista. Eile, 27. märtsil, oli veel üks omal kombel tähtis päev. Mõeldi välja ilus nimi – priiuse (põlistamise) päev. Nüüd on meie riik siis sama vana, kui oli see Eesti Wabariik, mida ehitasid meie vanemad ja vanavanemad. Aga mis puutub siia põline priius? Kas peaksime seda, mida eelkäijad tegid, võrdlema omaenese tööga? Mil viisil? Kuidas ja miks võrrelda võrreldamatut? Kuidas rääkida sellest, mille tegelikke mäletajaid on tuhatkond ning mida enamik meist teab vaid kauge aja kajana? Ei, sisu tol „priiusepäeval” ei ole ning midagi kunstlikult üles puhuda ka ei maksaks. Selle asemel tuleks austada seda, mis on tõesti põline. 14. märtsil oli Kristjan Jaagu sünnipäev – juba 212. –, emakeelepäev. „Selle maa keel” on tõusnud laulutuules ja teadustekstides, on eluõigusega ka Brüsseli koridorides. Emakeelepäev peaks olema tegelikult 365 päeva aastas. On ju tore mõelda, et meil, napilt miljonil eesti soost inimesel, on tallinna ja tartu keel, võru ja hiiu keel ja palju-palju teisi kauneid keeli, mis eesti keeleks kokku kõlksuvad. Ühel käsi varrukas, teisel käises käib; taadi leiba lõikab nuga, papi pätsi väits. Memmel köögis ämber seisab, eidel paargus pang; neiul toas on oma voodi, piigal kambris säng. Maja järel koer meil vaatab, naabri tare peni kaeb; uksest vasakul on männid, pedajad ka hüval käel. Tee viib metsa, rada laande, läbi salu kulgeb siht; niidul linnu laulu kuuled, nurme veerel lõõrib tsirk. Käes on kevad, ärkamise, tärkamise ja märkamise aeg ning kevadised pühad – kevadpühad, munapühad, lihavõtted, ülestõusmispühad – nimetagu neid igaüks nii, nagu tema südamele kõige armsam ja hingele lähedasem. Imbi Jeletsky |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||