|
||||
Nr 12 (1089) Neljapäev, 21. märts 2013 |
||||
|
Arhiiv |
Neil päevil sai teatavaks, et alates aprillikuust tõuseb keskmine pension 5 protsendi võrra. Et enamiku pajukisaajate elatusraha on 300 euro ümber kuus, lisandub sellele niisiis „tervenisti“ 15 eurot… Vastav indeks on ju 1,05. Tõsi küll, sotsiaalmaksu pidevalt kasvav laekumine võimaldaks rakendada nüüd vabalt indeksit 1,07, kuid seda ei tehta. Põhjuseks tuuakse muuhulgas, et eelnevad pensionitõstmised olnuvat tollest indeksist mõnevõrra suuremadki, miska nüüdsest tõusust osa olevat juba ammu enne kätte saadud. Samaaegu on aga kõigile vägagi hästi teada-tunda, et pidev esmatarbekaupade, ravimite ja vältimatute kommunaalteenuste hinnatõus on tolle järjekordse tillukese pensionitõusu aegsasti ette „ära söönud“… Järelikult ei saa praegust eakate inimeste sissetuleku tõusu mitte kuidagi nende elatustaseme paranemisena käsitada, kuigi riigiisad asjalugu just seesugusena tõlgendada eelistavad. Siinjuures meenutagem, et taasiseseisvunud Eesti Vabariigi esimestel aastatel läks pensionidena väljamaksmiseks kogu see raha, mis sotsiaalmaksust pensionikassasse kogunes. Siis aga võtsid targad riigiisad nõuks otsustada, et pensionikassa tuleb liita riigikassaga, millega seoses hakati igal aastal laekuvatest pensionirahadest tervelt viiendikku suunama hoopis noorema, tööl käiva põlvkonna teise pensionisambasse. Seega sisuliselt loobuti pensionide maksmise solidaarsuspõhimõttest, mille rohkem kui sada aastat tagasi viis Saksamaal (esimesena maailmas) sisse sealne kantsler Otto von Bismarck. Kui praeguses EVs järgitaks pensionide maksmisel endiselt sakslaste solidaarsuspõhimõtet, oleksid meie pensionid keskmiselt veerandi võrra suuremad ning meile oleksid peaaegu tundmatud seesugused viletsale elule omased mõisted nagu toimetulekutoetuste taotlemine, supiköökides keha kinnitamine jms. Elu oleks märksa inimväärsem, nagu olekski kohane edukale(?) ELi liikmesriigile. Kui pärast II maailmasõda hakati üleni varemeis Saksamaad kaosest üles ehitama, järgiti seal teatavasti sotsiaalse turumajanduse inimsõbralikku põhimõtet. See tähendab esmajoones, et majandust taaskäivitavate tööandjate huvide järgimise kõrval ei jäetud külmalt kõrvale ka tööinimeste esmavajadusi peavarju, toiduabi jms osas. Lõppkokkuvõttes tagas see Saksamaa üllatavalt kiire tõusu hävingust ja inimväärsed elutingimused ka töövõtjaile, vanadele ja väetitele. Mõistagi leevendati nõnda ka elanikkonna varanduslikku kihistumist. Aga kui nüüd selle kõige valgusel lugeda näiteks TTÜ magistri K. Uuseni äsjast kirjutist (Postimees, 18. III), siis võime taas veenduda: kui Eestiski makstaks oskustöölistele mitte 300, 400 või 500 eurot kuus, vaid mõnevõrra enam, areneks meilgi sisetarbimine, väheneksid alkoholipruukimine, mängurlus, vargused-pettused jms, mis praegu on peaaegu kõigi Eesti ettevõtete vaenlased ja hävitajad ning Eesti arengu pidurdajad. Aga Eestis pole sotsiaalse ebavõrdsuse leevenemist niipea lootagi. Tööandjad palka tõstma ei tõtta. Seadusandjate eneste (palga)ahnus aga muudkui süveneb. Nii tõuseb Riigikogu lihtliikme palk ligi 95 eurot, jõudes 5345,6 euroni kuus, samavõrra edeneb kõrgametnikegi elujärg. ANTS TAMME |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||