|
||||
Nr 11 (1088) Neljapäev, 14. märts 2013 |
||||
|
Arhiiv |
Kui ikka rõhutatakse, et riigi kordategemine on igaühe asi, siis ei saa vait olla minagi, kes ma ju ka olen kirjasõnas öelnud, et riik on meie kõigi oma. Presidendi kõne vabariigi aastapäeval on ehk liigagi suurt tähelepanu äratanud. Sellest on välja nopitud kaks mõistet: kordategemine ja metsmaasikas. Mõlemad mõisted on kantud vägagi intrigeerivast sisust. Kordategemine presidendi kujutluses tähendab ju riigi kordategemist kodu kordategemise taustal. Selles valguses on „tavalisel“ Eesti kodanikul küll võimalik sõna võtta, oma arvamust ja ettepanekuid väljendada. Pisut vähem „läheb peale“ see metsmaasikas. Eestlased ei ole niiviisi oma maad ja riiki kujutanud. See termin on pärit mujalt, kuulsalt prantsuse presidendilt kindral de Gaulle´ilt ja tähendab oma iseseisvusele uue värvikuue andmist. See on mõtlemapanev väljenduse valik. Meie iseseisvusele otsitakse uut värvikuube. Ilmselt ei sobi enam ei väliseestlaste ega koduisamaalaste ettekujutus „eesti asjast“. Järjekordne näide presidendi toetumisest laiemale alusele kui üksnes oma rahvas. Siit saab ju tõesti tuletada ettekujutust presidendi vaatest tulevikku, mida nii kiitis David Vseviov. Presidendi kõnest leiab veel mõndagi, millega nõustuda või mille üle aru pidada, aga… nagu kirjutas Ahto Lobjakas 1. märtsi Postimehes, seda kõike on president juba öelnud oma 2006. aasta ametisse astumise kõnes. Kas ei oleks siis olnud aeg selles valguses ka rääkida, miks me pole tema arvates riiki korda teinud? Ja veel, “tulevikku vaatavalt“, mida konkreetselt, peale jututubade, kavatsetakse ära teha? Kus on need konkreetsed sammud ja teod, mis panevad presidenti lootma, et riigi kordategemine tema nägemust mööda on võimalik? Tahaksin veelgi küsida: mida tähendavad mõisted „arvamusliider“ ja „rahvateener“? Just neid inimesi tuleb siduda tegevusega, mis määrab, millist teed mööda riigile elutähtsaid valikuid otsitakse. Kes need inimesed valib ja kas see on vabatahtlik töö või kasutatakse nende mõistete varjus ajupesu, mille eest korralikult makstakse ja tänu millele on meie parlamendivalimised varakult kallutatud parempoolse poliitika prevaleerimisele? Neid valikuid peaks rahvas teadma ja tunnustama. Ainult niiviisi vastaksid need määratlused oma sisule. Kas niisugused „arvamusliidrid“ nagu Mihkel Mutt või „pearääkija“ („Räägime“ saate juht) Ignar Fjuk loovad tõesti soodsa pinna riigi kordategemiseks, millest räägib president? Kas Rannamäe rahvateenrina kutsub rahvast koostööle, ühisele loovale tegevusele? Seda ju ei ole. Õhutatakse hoopis vaenu, põlistades kõik negatiivse Savisaare möödalaskmiste teki alla, tahtmata kuidagi avada „õigete“ jämedate vigade põhjusi. Kas ei peaks riigi kordategemine algama arvamuste avaldamise võimaluste kordategemisest? Muidugi võidakse väita, et presidendi jääkelder ja selle tulemusena tehtu seda ülesannet täitvatki. Aga see ei ole ju nii. Avalikud arutelud trükisõnas ja televisiooni- ning raadiosaadetes on palju suurema sisendava jõuga ja märksa kohasem vorm, arutamaks mitte ainult ettepanekuid, kuidas midagi võiks teha, vaid eelkõige just seda, mida ikkagi konkreetselt tehakse. Just nii saab välja tuua takistused, need pidurid, mis on takistanud presidenti aastate jooksul oma häid soove täitmast. Meil näidatakse rahvaga avalikku suhtlemist „vinguviiulite“ vahendusel, aga leida tuleks parem vorm – niisugune, mille üle ei saaks naerda. Rahva teenrid töötavad laudas ja põldudel, tootmisüksustes linnas ja maal, merel ja maa all. Nende teenimise kaudu sünnib elamist vääriv kord kodudes ja täitub riigikassa. Kahjuks jääb suhtekorraldajatest, sotsioloogidest, õilsatest humanitaaridest ja poliitbroileritest väheks riigi kordategemisel selles mõttes, nagu tavakodanik sellest aru saab. Tavakodaniku jaoks algab riigi kordategemine oma kodu kordaseadmisest ja oma töö laitmatust tegemisest. Meie pensionärid hoiavad üldreeglina oma kodud korras ja meie keskmine tööinimene teeb oma tööd ka korralikult, vastutustundega. Tunnen paljusid pensionäre ja tööinimesi, kes on päevast päeva hõivatud oma kodu ja riigi kordategemisega. Kes siis on need, millistel ametikohtadel nad töötavad ja miks neil lastud avalik-õiguslikel või muudel „headel kohtadel” nii kaua töötada (ehk palka võtta), kelle tegevusel viis aastat pole tulemusi olnud, nagu selgub presidendi kahte kõnet kõrvutades? Kas on aus neis tingimustes rõhutada, et Eesti kordategemine nõuab igaühe panust? Muidugi nõuab, aga, kulla president, enamik meie rahvast on ju juba oma jõukohase panuse andnud või nad tahaksid anda, kui neil ka vastavad võimalused oleksid. Rääkigem siis ikka otse, konkreetselt ja selgelt, kuidas meie riigi juhtkond kavatseb riigi korda teha ja miks nad pole seda teinud. Seega, arutelukoht on riigiaparaadi töökindlus. Metsmaasikaid peavad kõigepealt asuma korjama ja väärt kodumaiseks heaolumoosiks keetma riigikogulased ja valitsusaparaat, ministeeriumide ja ametite kõrgepalgalised ametnikud, riigiettevõtete juhid ja õiguskaitsjad. Aeg määrab, et pensionärid võivad „endale lubada“ riigi kordategemist iseenda ja oma kodu korrashoiuga, see on esmavajalik ja meie pensionärid on selle kohustuse auga täitnud. Nüüd on teie kord, noored, targad ja edukad. Ehk alustaksite presidendist, et üldiste heade soovide asemel tuleb võtta käsile konkreetsed teod, nähtavad kõigile ja mõistetavad kõigile. Leppigem nii kokku, et meie jutud oleksid alati kantud heatahtlikkusest inimese vastu ja meie teod ikka konkreetsed millegi ärategemised, mitte arutelud, kui halvad on teistsuguse mõtteviisiga teekaaslased, kes ei sobi ei valitsusse ega löökauke lappima. Ainult koostöös ja üksteist tunnustavas tegevuses võime loota edu riigi kordategemisel, mis saab tähendada ainult seda, et Eestis oleks hea elada ja uhke öelda, et ma olen eestlane ja elan Eestis. Kalju Luts |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||