|
||||
Nr 9 (1086) Neljapäev, 28. veebruar 2013 |
||||
|
Arhiiv |
Napilt miljonilise rahvaarvuga eestlased kuuluvad nende etnoste hulka, kel on läinud korda luua oma riik ning seda nüüdseks juba 95 aastat säilitada. Tõsi küll, vahepeal olime rohkem kui pool sajandit okupeeritud, kuid juba kuu aja pärast – 27. märtsil – ületab meie nüüdse iseseisvuse kestus maailmasõjaeelse Eesti Vabariigi elupäevad. Mis tahes riigi püsimine oleneb nii sise- kui ka välistingimustest. Meie põliskodu – Peipsi järve ja Läänemere vahelise umbes 45 tuhande ruutkilomeetri suuruse ala jaoks on osutunud suisa saatuslikult määravaks mitugi väljastpoolt lähtunud asjaolu. Minu arvates aitas meie keelt ja meelt säilitada paljuski see, et meid XIII sajandil allutanud germaani keelt kõnelnud anastajad ei surunud meile kuigi tugevasti peale oma keelt. Teine vägagi määrav asjaolu oli, et Euroopasse akent raiunud Vene tsaaril Peeter Esimesel ei läinud korda kohe Põhjasõja alguses esimese hoobiga vallutada Narvat. Ta sai Rootsi kuninga Karl XII vägedelt purustavalt lüüa ning pidi mõneks aastaks loobuma Maarjamaa vallutamisest. Kindlasti oli see kaalukas asjaolu, et ta otsustas rajada oma uue pealinna Peterburi Neeva jõe soise suudme aladele põlisele soomeugri hõimude asualale, mitte tuua seda Moskvast üle Narva või koguni Tallinna. Sellega kaasnenuks miljonite muukeelsete ümberasujate tung meie elualale ning meie kalli ja kauni maakeele säilimine ning meie iseseisvuminegi 1918. aastal olnuks enam kui küsitav… Siis sarnanenuksime oma emakeeleoskuselt ja selle arengutasemelt ja kasutusvõimalustelt näiteks praeguste maride või mordvalastega, ei enamat. Meil on kirjandus ja veel emakeelne kõrgharidus. Aga nüüd on meie helget tulevikku varjutamas hoopis meie täiuslikkusele lähenevast vabadusest johtuvad ohud – takistamatu väljaränne ning ka madal iive. Eesti keelt emakeelena kõnelejaid jääb pidevalt vähemaks. On mõneti paradoksaalne, et oleme suutnud oma rahvast ja keelt ning kultuuri tagajärjekalt säilitada pigem okupatsioonide tingimustes kui täieliku vabaduse paistel. Euroopa Liidu käibe- ja tunnusloosungid tööjõu vaba liikumine, üleilmastumine näikse olevat nagu kahe teraga mõõk, mis on vägagi ohtlik ka selle kandjale. Kõige eeltoodu valguses on omamoodi sümboolnegi, et vabariigi presidendi Toomas Hendrik Ilvese pühapäeval peetud iseseisvuspäevakõnes leidus küll mõttekäike meie majanduse kadestamisväärsest arengust ja demokraatia täiustumisest, aga mitte meie kauni emakeele vääramatust püsimisväljavaatest. Meie muusikakultuur on maailmas väljapaistev (Arvo Pärt, Neeme Järvi jpt), aga kui kaua püsivad veel meie kirjandus, meie kaunis emakeel? ANTS TAMME |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||