|
||||
Nr 2 (560) Neljapäev, 17. jaanuar 2002 |
||||
Arhiiv |
Oleme hoidnud oma lugejaid kursis sotsiaalvaldkonnas toimuvaga. Kokkuleppel Sotsiaalministeeriumiga hakkame avaldama seaduste muudatusi-parandusi ja uute seaduste selgitusi.
Sotsiaalministeeriumi nõunik Pille Liimal kommenteerib järgnevas puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse muudatusi.
Tänavu 1. jaanuarist jõustusid puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse muudatused, mis puudutavad puude raskusastme määramist ja sotsiaaltoetuste maksmist. Muudatuste mõtteks on, et puuetega inimeste sotsiaaltoetused toetaksid senisest paremini puuetega inimeste iseseisvat ja aktiivset elu. Puuetega inimeste sotsiaaltoetused ei ole pensionilisa, nagu neid kahjuks rahvasuus tihti kutsutakse. Puuetega inimeste sotsiaaltoetuste eesmärgiks on puuetega inimestele osaliselt hüvitada kulutusi, mis neil tuleb teha oma puude ja sellest tingitud abivajaduse tõttu. Puudega seotud lisakulud on üks takistustest, mille tõttu ei ole puuetega inimestel kõigi teistega võrdseid võimalusi haridust või elukutset omandada, töötada või meelepäraselt vaba aega veeta. Seega, et puuetega inimesed saaksid elada võimalikult iseseisvat ja täisväärtuslikku elu, ei tohiks rehabiliteerimise, suhtlemis- ja abivahendite, isikliku abistaja või hooldaja kasutamise või muude erivajadustega seotud kulud jääda üksnes puuetega inimeste või nende pereliikmete kanda. Samuti on oluline, et puudega inimesel oleks võimalik igakuulist toetusraha kasutada oma tegevusvõime tõstmiseks ja puudest tingitud probleemide leevendamiseks — nii, et puude olemasolu võimalikult vähe tema igapäevast elu takistaks. Puude raskusastme määramises ja puuetega inimeste sotsiaaltoetuste maksmises on seadusega tehtud järgmised olulised muudatused: Puude raskusastme saamiseks tuleb küll endiselt kõigepealt pöörduda perearsti poole, kes hindab inimese terviseseisundit ja täidab arstliku ekspertiisi taotluse, kuid arstliku ekspertiisi komisjon ei määra enam alati puude raskusastet ainult perearstilt saadud andmete põhjal. Enne puude raskusastme määramise otsuse tegemist suunab komisjon kõik lapsed ning valikuliselt ka üle 16-aastased inimesed rehabilitatsiooniasutusse, kus spetsialistide meeskond koostab neile isikliku rehabilitatsiooniplaani. 16-aastased ja vanemad inimesed suunatakse rehabilitatsiooniplaani koostama juhul, kui perearsti täidetud taotluses sisalduvad andmed isiku tegevusvõime või kõrvalabi, juhendamise või järelevalve vajaduse kohta pole puude raskusastme määramiseks piisavad või ei sobi haiguse diagnoosiga kokku või rehabilitatsiooniplaani abiga on võimalik isiku toimetulekut oluliselt parandada. Eeltoodud juhtudel saadab arstliku ekspertiisi komisjon inimesele koju suunamiskirja, kus on muuhulgas nimetatud rehabilitatsiooniasutused, mille vahel on inimesel võimalik valida. Laste rehabilitatsiooniplaanide eest maksab maavalitsus riigieelarve rahast, 16-aastased ja vanemad inimesed saavad rehabilitatsiooniplaani tegemiseks rehabilitatsioonitoetust, mis makstakse välja plaani koostanud rehabilitatsiooniasutusele. Kõigil muudel juhtudel määrab arstliku ekspertiisi komisjon puude raskusastme nagu tänagi perearsti täidetud arstliku ekspertiisi taotluse põhjal. Milleks rehabilitatsiooniplaan? Rehabilitatsiooniplaanis hindab spetsialistide meeskond põhjalikumalt lapse või täiskasvanu tegevusvõimet ja kõrvalabi, juhendamise või järelevalve vajadust ning soovitab tegevusi, mis toetavad isiku toimetulekut ja ühiskonda kaasamist. Ühelt poolt on arstliku ekspertiisi komisjonil rehabilitatsiooniplaani alusel võimalik täpsemalt hinnata inimese kõrvalabi vajadust ja puudest tingitud lisakulusid ning määrata talle nii õige puude raskusastme. Teisalt on plaanist ennekõike kasu puudega inimesel endal, kes saab spetsialistide abiga hea pildi oma vajadustest ja sellest, mida teha, et paremini toime tulla ja igati täisväärtuslikku elu elada. Puude raskusaste määratakse vastavalt sellele, kuivõrd vajab inimene kõrvalabi või juhendamist söömisel, hügieenitoimingutes, riietumisel, liikumisel või suhtlemisel. Kui inimene võib puude tõttu kahjustada iseenda või teiste inimeste elu, tervist või vara, hinnatakse, kui tihti ta järelevalvet vajab. Puude raskusastme määramisel võetakse arvesse kõrvalabi, juhendamise ja järelevalve vajadus, mis on suurem inimese tavapärasest eakohasest abivajadusest. See on loomulik, sest vajab ju näiteks iga väikelaps ööpäevaringset abistamist, juhendamist ja järelevalvet, kuid see ei tähenda veel sugugi, et lapsele tuleb määrata puue. Tegemist on lihtsalt tema eakohase abivajadusega. Samuti kahaneb tegevusvõime loomuliku vananemisega, ilma et inimene tingimata haige või puudega oleks. Puude raskusaste sõltub ka abivahendite olemasolust. Näiteks väheneb pimeda inimese kõrvalabi vajadus, kui ta kasutab liikumisel valge kepi abi. Seepärast võetakse puude raskusastme määramisel arvesse kõrvalabi või juhendamise vajadus, mis esineb inimesel ka siis, kui ta abivahendeid kasutab. Sügav, raske või keskmine puue? Sügava puudega inimene vajab pidevat kõrvalabi, juhendamist või järelevalvet ööpäevaringselt ning raske puudega inimene igal ööpäeval ehk vähemalt 12 tundi ööpäevas. Varasemaga võrreldes on aga muutunud keskmise puude mõiste – keskmine puue määratakse inimesele, kes vajab regulaarset kõrvalabi või juhendamist vähemalt korra nädalas väljaspool oma elamiskohta. Varem sai keskmise puude inimene, kes vajas kõrvalabi või juhendamist vähemalt kord kuus, kuid nii ei jõudnud toetus nendeni, kellele see tegelikult mõeldud oli — eelkõige suhtlemisel viipekeele või muu tõlgi abi vajavad kuulmispuudega inimesed, aga ka vaimse puudega või psüühikahäiretega inimesed. Sageli käsitleti puudest tingitud kõrvalabina üksnes abi kodustes (majapidamis)toimingutes, milleks peaks aga kohalik omavalitsus sotsiaalteenuseid osutama. Kõrvalabi või juhendamise vajadus kord nädalas hõlmab nii abivajaduse üks kord igas nädalas kui ka neljal või enamal korral kuus — järjestikustel päevadel või harvem. Keskmise puude määramisel arvestatakse üksnes abivajadust väljaspool kodu, sest sotsiaaltoetuste eesmärgiks on toetada puuetega inimeste aktiivset elu ja ühiskonda kaasatust, mitte aga katta koduabiga seotud kulusid. Kui kauaks puue määratakse? Puude raskusaste määratakse reeglina tähtajaga 6 kuud kuni 3 aastat. 65-aastastele ja vanematele inimestele lubab seadus sellest aastast puude raskusastme määrata ka tähtajatult ehk elu lõpuni, kui tervise seisund on selline, et kõrvalabi, juhendamise või järelevalve vajadus eeldatavalt ei vähene. Muidugi, kui tervis läheb vahepeal halvemaks, on inimesel alati õigus taotleda puude raskusastme uuesti määramist. Hooldajatoetuse saamiseks kehtivad varasemast rangemad nõuded, et hooldajatoetuse vastuvõtja ka tegelikult puudega inimese eest hoolitseks. Esiteks peab hooldajatoetuse taotleja kinnitama, et ei saa töötada just nimelt selle tõttu, et kasvatab puudega last või hooldab puudega täiskasvanut. Teiseks peab hooldaja tagama hooldatavale kõrvalabi, juhendamise või järelevalve vastavalt hooldatava puudest tingitud vajadusele — sügava puudega inimesele ööpäevaringselt ja raske puudega inimesele vähemalt 12 tundi ööpäevas. Hooldajatoetust ei maksta enam inimesele, kellele on endale määratud raske või sügav puue, kuna nii raske puudega inimene ei suuda teisele puudega inimesele vajalikul määral ja tasemel abi osutada. Keskmise puudega inimesele võib hooldajatoetust maksta, kuna ta ise ei vaja tingimata hooldust. Näiteks võib tuua kuulmishäirega ja keskmise puudega inimese, kes vajab viipekeele tõlki, või vaimse puudega inimese, kes vajab kõrvalabi suhtlemisel ja asjaajamisel. Mõlemad saavad hästi hakkama raske või sügava liikumispuudega inimese hooldamisega ning hooldustöö omakorda hoiab neid endid tegusana ning väldib tõrjutud olemist. Kui aga keskmise puudega inimene ei suuda hooldatavale tagada abi seaduses nõutud ulatuses, siis ei ole tal ka õigust hooldajatoetusele. Puuetega inimeste sotsiaaltoetuste suurused, välja arvatud puudega lapse toetuse suurus, ei muutunud võrreldes 2001. aastaga. Puudega lapse toetus suurenes keskmise puudega lapsel 840 kroonilt 860 kroonile ning raske ja sügava puudega lapsel 940 kroonilt 1020 kroonile — seda transpordi- ja telefoni kasutamise toetuse puudega lapse toetusega liitmise arvelt. Puuetega inimestele, kellele olid puude raskusaste ja sotsiaaltoetused määratud enne seadusemuudatuste jõustumist tänavu 1. jaanuaril, makstakse neid toetusi edasi endistes suurustes ja tingimustel kuni puude raskusastme kestuse lõpuni. |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||