|
||||
Nr 9 (1086) Neljapäev, 28. veebruar 2013 |
||||
|
Arhiiv |
Nädalavahetusel tähistasime üle Eestimaa suurt juubelit – oleme iseseisvusteele asunud 95 aastat tagasi, sammume edasi oma esiemade ja -isade vaimsusest sillutatud teel. Kas meil on läinud hästi? Sellele saab vastata jaatavalt. Nii väike iseseisev riik, kellel on oma keel, kultuur, traditsioonid, on maailmas ime. Aga riik ei eksisteeri ilma oma rahvata – ilma inimesteta, kes kõiki neid väärtusi kannavad ja hoiavad. Meie siin Jõgeva linnas tunneme uhkust nende üle, kes siinset on hoidnud ja meile ka kaugemalt aupaistet toonud – Jõgeva gümnaasiumi kooliteatri Liblikapüüdja tegevus, Betti Alver ja “Tähetund” ning “Tuulelapsed”, ärkamisaja helilooja Alo Mattiisenile pühendatud muusikapäevad. Meil on kroonitud saalihokipoisid, väärikas eas meeskoor Mehis, sajandivanused puhkpilliorkester ja raamatukogu, on Jõgevahe Pere ja Airi Rütter. Päev enne kodumaa sünnipäeva tunnustas vabariigi president Airit Valgetähe V klassi teenetemärgiga. Jaanuarikuus sai täis nelikümmend aastat, mille jooksul Airi on Jõgevamaal pärandkultuuri säilitanud ja edendanud. Jõgevale on toonud tähesära Reena Koll, kes Martin Kutmani mälestusvõistlusel püstitas uue Eesti rekordi teivashüppes. Oleme tänulikud ka Ülo Pärnale, kes annetas oma elutöö – kogutud koduloolised materjalid – Jõgeva linnale, teda tunnustati riigi pidupäeva eel Jõgeva Vapimärgiga. Maikuus möödub 75 aastat, mil Jõgeva sai linnaõigused, selle aja jooksul on Jõgevast saanud hoopis teine linn. Jõgeva linnal on olnud kogu Eestile anda. Jõgeva tugineb pikaajaliste traditsioonidega koolidele ja lasteaedadele, tegusatele ettevõtjatele ja teenindustöötajatele, headele spetsialistidele – see on väärtus, mida tuleb hinnata. Juubelijuttu ja tänutähti jagus kõigisse Jõgevamaa omavalitsustesse. Pidustustele pani i-täpi laupäevaõhtune Jõgeva maavanema Viktor Svjatõ¨evi ja Jõgevamaa Omavalitsuste Liidu juhi Toivo Tõnsoni vastuvõtt Jõgeva Kultuurikeskuses. Maavanem tunnustas oma pidupäevakõnes ettevõtlust. Tema sõnade kohaselt ületab aasta-aastalt kaupade eksport impordi, möödunud aastal said põllumehed saake, mida siinsed põllud pole varem andnud. Tuntud põllumajanduspiirkonnale lisavad möödunud aastast täiust neli uut kaasaegse tehnoloogiaga lüpsifarmi Sadala Piimas, Pajusi ABFis, Vaimastvere Agros ja Härjanurme Mõisas. „Just piimatootjad on saavutanud taasiseseisvunud Eestis suure arengu, eelmise aasta piimatoodang maakonnas oli jõudluskontrolli andmetel juba üle 8240 kg lehma kohta ja selle tulemusega oleme Euroopa paremate seas,“ rõhutas maavanem. Meie riigil on läinud paremini kui nii mõnelgi teisel, kuid igaühel meist on oma arusaam sellest, milline peaks olema igapäevaelu, millise kodu rajame endale ja oma lastele, mida soovime lastelastele. Kui tahame muuta asju oma äranägemise järgi, peab meil olema julgust ja jõudu oma mõtted välja öelda. Peame leidma mõttekaaslasi, et ideed teoks teha. Valulisi probleeme on mitmeid – ohus on meie rahva kestmajäämine, ebapiisav on haridus, paljudel on tervis korrast ära, nõrgematest on saanud meelemürkide ohvrid... Kui sageli me üldse mõtleme nendele inimestele, kes elavad meie kõrval? Millised on nende, meist igaühe võimalused ja ootused eneseteostuseks? Eesti on väike riik, väike on ka meie rahvas. Et ka aastakümnete pärast meie riik ja rahvas kestma jääks, tuleb täna ja tulevikus jätkuvalt küsida: millise eesti rahva kestmajäämisest me kõneleme? Vahel võimegi inimlikult, kuid karmilt sisemas tunda, et pelgalt vabadust ju leivale ei määri. Me ei saa jätta tähelepanuta, et iga viies laps meie riigis läheb magama tühja kõhuga. Me ei tohi vaadata vaikides, kui tööjõus mehed ja naised lahkuvad võõrsile tööd otsima. Ka Jõgevamaalt minnakse… Oma pidukõnes tõi maavanem V. Svjatõ¨ev välja kurvad andmed: Jõgevamaa elanike arv vähenes aastaga 720 võrra ehk pea kaks korda enam kui varasemate aastatega. Meid on järel 33 611 inimest. Õpilaste arv on viimase viie aastaga vähenenud 1368 õppuri võrra. Selline rahvaarvu ja õppijate hulga vähenemine mõjutab meie eluolu arengut rohkem, kui praegu arvata oskame. Maavanem kutsus oma kõnes kardinaalsetele muudatustele, riiki ja omavalitsusi senisest sügavamale koostööle. Ta rõhutas: „Ilma koostööta ja lugupidamiseta häid lahendusi ei tule. Vägisi peale sunnitud muudatused kutsuvad nõrgemas osapooles esile vaid trotsi ja vastutegutsemist.“ Kõik puud kasvavad suureks – me areneme ja liigume, kuid meie juured jäävad koju. Me oleme avatud küll Euroopale, kuid südamega ikka siin, kodumaal. Siin on meie juured, meie mälestused, lähedased – siia tuleme tagasi. Nüüd tuleb meil ja eeskätt meie riigijuhtidel mõelda sellele, et siit võib ju lahkuda, et tulla tagasi koos uute teadmiste ja kogemustega, kuid me ei või lubada, et siit minnakse sunnil. Siin on meie väikese riigi murdepunkt, kust järeleandmisi pole. MAI TREIAL |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||