|
||||
Nr 8 (1085) Neljapäev, 21. veebruar 2013 |
||||
|
Arhiiv |
Viimasel ajal hakkab üha selgemaks saama tänase Eesti riigi olemus. Peaaegu kõik meie, kes me 1988.–1992. a sündmustes osalesime, tahtsime luua niisugust Eestit, kus kõigil oleks hea elada, kus eelmise vabariigi tarkused oleksid talletatud ja rumalused unustatud, aga…? Üsna varsti tulid välja „tõelised isamaalased“, kes ärastasid isamaa mõiste ja lõid rahva vahele kiilu, kuulutades välja „õiged“ ja „valed“ eestlased. Sellesse aega kuulub ka niisuguse mõiste nagu „teenimine“ prügikasti viskamine. Eesti restitutsiooni kuulutavad „õiged eestlased“ ei tahtnud kuidagi üle võtta selle Eesti, mida nad restitueerisid, teenimise mõistet. Nii kadus igavikku riigiteenija mõiste, nii püüti ka kõigil teistel tasanditel vältida „teenimist“, „teenindus“ olevat igati soliidsem, see näitavat võrdsust ja igaühe enesega toimetuleku võimet. Kuhu me siis nüüdseks oleme jõudnud? Riigiteenijaid ei ole, aga kes siis riiki teenib? Tundub, nagu eksisteeriksid riik, ametnikkond ja „ülejäänud“ rahvas eri „kastides“. Kui riigiteenijaid ei ole, siis kujutavad „valitsejad“ ise endast riiki, kes iseennast teenivad, just nagu iseteenindus ettevõttes. „Inimlikul tasandil“ ka nagu teenimist ei ole, aga kes siis aitab neid, kes tõesti vajavad aitamist? Riigi olemus ja mõiste on taandunud riigieelarve mõistele. Eliit koostab eelarve ja teatab „allapoole“, mis tuleb teha. Ametkond, kes enam ei ole riigiteenijad ja kes ka eriti millegi eest ei vastuta, seletab, miks tuleb teha. Aga kes peab tegema? Kuidas? Kust tuleb see raha, mida riigieelarve ehk siis nii eliit kui ka avalik-õiguslik ametnikkond vajab ja kulutada tahab? Selgub, et nüüd läheb käiku „maksumaksja“, kes ongi see sisuline riigiteenija, inimene, kellele riik tuginebki. Ja kipubki olema selge, missuguse riigi me oleme lasknud teha. Eliit ajab oma asju riigi nimel, ametnikkond tegeleb suuresti oma probleemidega või nende väljamõtlemisega, et näidata, kui vajalik ta on ja kui hädavajalik on ametnike arvu suurendamine. Järele jääb „lihtsalt inimene“, tööinimene või tööd otsiv inimene, kes tahes-tahtmata peabki siis kõigega hakkama saama, nagu möödunud sajandi lõpul sooviti. Ja vist saabki. President Ilves tegi kõneka ¸esti, kui ta vabariigi aastapäeva puhul ei autasustanud ühtegi riigijuhti, ühtegi poliitikut. Siit saab mõndagi järeldada, sest see asetub samasse konteksti kunagise USA presidendi John Kennedy kuulsa pöördumisega oma rahva poole: „ärge küsige minult, mida riik saab teile anda, küsige, mida teie saate riigi heaks teha.” Mulle näib, et Eesti rahvas on selle Ameerika presidendi pöördumise Eesti suhtes täitnud. Loomulik, et meie, sisuliselt Ameerika päritolu president tegi siis niisuguse valiku, sest Eesti tegelikkus tõepoolest lausa kutsub selle esile. Kui eelmises Eesti riigis olid olemas riigi teenijad, kes seda ka tõepoolest tegid, ja valitsuse liikmetele pandi südamele, et nad on rahva teenrid, siis nüüd ei ole enam riigi teenijaid, vaid avalikud teenistujad, kes teenivadki peamiselt iseennast ja loovad võimalikult suuri aparaate, et näidata, kui vajalikud nad on. Ei taheta olla ka rahva teenrid. See au on loovutatud Eesti Raadios Rannamäele. Kes siis riiki teenib? Ülemise „eliidiga” on asi lihtsam, neid teenib, peab teenima rahvas. Nagu näitavad viimased metsikud hinnatõusud, mille raskus lükatakse võimalikult rahva „alumise“ osa kanda, tuleb riigi ehk siis riigieelarve korrashoidmiseks lasta rahval riiki teenida. Rahva teenimisega on asi märksa kehvem. Eriti eredalt tõstab selle esile meeletu elektri hinna tõus. Meile räägitakse kogu aeg elektri hinna tõusust, aga ei räägita, et see elektri hind, millest inimene-tarbija räägib, ei ole mitte niivõrd toodetava-müüdava elektri hind, kuivõrd hoopis ülekandevõrgu hind ja igasugused lisatasud. Miks siis on need võrgutasud nii meeletult suured? Sest riik peseb siin oma käed puhtaks, loobub oma kohusest tagada igale Eesti inimesele igas Eestimaa paigas inimväärne elu. Kogu kulu veeretatakse elektri tavatarbijate kaela. Selle peale kostis minister Juhan Parts veel uhkusega „Kahekõne“ saates (07.02.), et võrgutasud olevat väga solidaarne asi. Nii maksavad suurte keskuste elanikud kinni kaugemate elanike kulud. Solidaarsus on tore küll ja kaunistab inimest, aga samas on see riigi häbi. Niisuguse „solidaarsuse“ kehtestas ju riik, veeretades oma kohustuse inimese kaela. Elektrivõrke aga tuleb vaadelda kui riigile vajalikke kommunikatsioone. Elektrivõrgud on samasugune kommunikatsiooniviis nagu maanteed ja raudteed. Siin suudab riik mõndagi teha, tore! Aga nüüd tuleb meie riigi „nii hea eelarve“ koostamisel tõsiselt päevakorrale võtta, et ka elektrikommunikatsioonikulud-maksumused peab kandma riik. Ainult nii tagatakse võrdsus inimeste kohtlemisel. Mingem siis Eesti riigi aastapäeva järel vapral sammul parema Eesti poole! Kalju Luts |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||