|
||||
Nr 7 (1084) Neljapäev, 14. veebruar 2013 |
||||
|
Arhiiv |
“Usuti tõemeeli, et maa tuleb tagasi. Aga maa ei tulnud enam kunagi tagasi. Talud hääbusid, inimesed kolisid linnadesse, sest seal oli tööd.” Nõnda alustab oma esimest romaani “Leskede kadunud maailm” 1984. aastal sündinud Andrus Kasemaa. Seda usku, et 1990. aastal saab kalendrilehe tagasi 1930. aastate keskpaiku keerata, seda usku me mäletame, natuke kantakse seda hinges ehk praegugi. Aga aeg oli edasi läinud. “Meie aeg on kuiv, ilma eriliste sündmusteta. Terve maa ühes külapoodide, leskede, maahaiglate, kaunite vesi- ja tuuleveskitega on kadunud,” jätkab A. K. See, et üks maailm, mida loodeti taasluua, oli alatiseks kadunud, ehk seletabki, miks oleme nüüd, Eesti Vabariigi 95. sünnipäeva künnisel just siin, kus oleme. Kus õigupoolest? Võib ju meenutada (erakondade) rahaskandaale, tõusvaid hindu, vähenevat reaalpalka, lõputuid reforme koolides ja tervishoius, võib meenutada väga paljusid suuremaid ja väiksemaid eluolustikulisi asju, mis on meele kibedaks teinud. Majandusmagister Einar Eiland nendib 4. veebruari Pealinnas: “Meie tänapäevase Eestiga langeb kõige paremini kokku koloniaalmaa toimimisloogika.” Ning selgitab: “Koloniaalühiskond on tarbimise, hindamise ja edetabeli ühiskond, sest nendeta ei oska te enam määratleda isegi seda, kes te olete.” Alanud aasta on nimetatud pärimuskultuuri aastaks. Jaanuari lõpus meenutati, et täitus 135 aastat Anton Hansen Tammsaare sünnist. Lugemiskett, mille esimeseks lüliks oli kultuuriminister Rein Lang, Heidi Sarapuu “Kui me elasime raamatukogus”, Variuse lavastus, kus elavaiks saavad nii rahvakirjanik kui ka tema pere ja sõbrad, Tammsaare-nim kirjanduspreemia kätteandmine Albus – see on vaid põgus loetelu sündmustest, millega meenutatakse kirjanikku, kes juba 1936. aastal kirjutas: “Meil kõigil on palju tähtsam välimine joon kui sisemine sügavus [- - -] Pole siis ime, kui ka noorsugu hakkab taotlema enam välisjoont kui sisemist sügavust… Ometi tahaks loota ja uskuda, et meil tekib kui mitte täna, siis homme noorsugu, kes pöördub oma isade-emade puruaineliselt teelt kõrvale ja andub vaimsetele huvidele, vaimsele arengule. Tahaks seda kas või sellepärast, et tänapäev püütakse vaimsedki asjad pöörda ainult tulu ja karjääri allikaks.” Raamatulettide müügihitiks on ootamatult saanud “Eesti ajalugu II”, teos, mis on ajendanud mõttevälgud sähvima ajakirjanduses, Vabariigi Kodanikes, veelgi enam aga Tallinna TV Vaba Mõtte Klubis. Mis teeb rahvast rahvuse? Kas üksnes eelvanemate vaimud ja kodukamar? Keel, kultuur, mälestused-pärimused, tavad, ka legendid ning (muinas)kangelased on see aines, mis liidab ka siis, kui muud ei olegi. Ja kui nüüd uues, prof Anti Selarti toimetatud ajalooraamatus ei ole enam eestlaste muistset vabadusvõitlust, Lembitut, ei ole õieti jüriöödki, siis – kelle-mille ajalugu see on? Ons tegu vaid moejanuga või kumab siit teadlik tahtmine Euroopa suurele vennale meeldida, paari inimpõlve vältel selleni jõuda, et rahvuslik identiteet on tõepoolest ajaloo prügikastis ning (taas E. Eilandit tsiteerides): “Ahvid kinnitavad karjajuhile allumist kirpude otsimise kaudu.” Vaba Mõtte Klubi mõtlejad, ennekõike ajaloolane Mart Helme ning Martin Helme on tõestanud, et meie kestmise ainus tagatis on truudus oma maale, oma keelele ja kultuurile, sealtkaudu ka oma rahvale. Võib rääkida majanduslikest edusammudest ja rahasüstidest, ent sellel kõigel ei ole mõtet, kui rahvuslik omatunne mureneb, kui ei tunta end enam eestlastena, kes on ka eurooplased, vaid hulbitakse maailmakodanike ääretus meres mingi 0,000… %-lise piisakesena. Küllap on hea, et ilmus too ajalooraamat, ilmus just siis, kui meenutati Tammsaaret, tehti kokkuvõtteid möödunud kirjandusaastast, võeti sõna teemal, kas lugeda lugereid või raamatuid, kui oma 100. sünnipäeva tähistavad nii Tallinna kui ka Tartu Keskraamatukogu, kui kõne all on Nukuteatri ebakohad ning oma valdkonna kaitse nimel on üles astunud filmiloojad. See kõik tõestab ju seda, et inimene ei ela üksnes leivast, et hoolimata argiasjade nuripoolest või just selle kiuste seisame “ahvide kombel kirpude otsimise”-mentaliteedi vastu. Andrus Kasemaa lõpetas oma sugestiivse raamatu unistusega “minna tagasi sinna maale, mida enam ei ole. Seda ma olen alati soovinud. Ma olen püüdnud teda otsida. Vahel tundub, et leian, vahel aga on tunne, et ta on igaveseks kadunud”. Eesti Vabariigi 100. sünnipäevani jääb vaid viis aastat. Viie rikkama riigi hulka me selle ajaga ei jõua, ent selle nimel, et iseendaks jääksime, et meist ei kõneldaks kui vaikivast, ununevast leheküljest aegade raamatus, jõuame hea tahtmise korral midagi ära teha küll. Ning ärgem unustagem – Tammsaare on öelnud: “Sõna võim on mõõtmata, sest tema võib suretada ja võib ka sünnitada: sõna käes on elu ja surma astel.” Kasutagem siis oma sõna võimu! Head sõbrapäeva ja pikka linaliugu! Imbi Jeletsky |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||