|
||||
Nr 6 (1083) Neljapäev, 7. veebruar 2013 |
||||
|
Arhiiv |
Kogu meie elu koosneb valikutest. Võtta või jätta, minna või minemata jätta! „Elu on keeruline,“ kurtis ummikusse jooksnud kooselu pärast üks linnapreili kultusfilmist “Suvitajad“. “Läksid õigest mööda,“ pani elutark muhulane valele valikule oma pitseri. Meie otsustuste tagajärjed on sageli ettearvamatud, puudutagu see elukaaslase, elukutse või maailmavaate valikut. Mäletan seda aega, kui olin tuntud telenägu ja kui erakonnad pidasid valimiste eel meiesugustele jahti, et oma nimekirju täiendada. Kulutasin pargiteedel jalutades kingatallad õhukeseks, kuid värbaja võrkudest õnnestus siiski mööda laveerida. Vist kartusest, et poliitikaga käib tihti kaasas tume vari ja siseheitlustes tuleb ületada eetilised tõkked, mis on seotud aususe minetamisega. Või vasardasid hoopis kõrvades „Viimsest reliikviast“ kummitavad lauluread “Jupphaaval, tükkhaaval müüme oma usud ja tõed“. Parteisõduriks kutsuja argumendid olid aga üpris ahvatlevad: Toompeal on rasvasemad pirukad, elama hakkad nagu kuninga kass. Unustad peagi, kui õhukest ajakirjanikuleiba enne sõid, ja vanaduseski ei pea käppa imema. Tööl istud nurgas vaikselt nagu hiir, loed sahtlist ajakirju ja tõstad muudkui kätt, kui kästakse. Mis siis saab, kui mul tekib mõnes asjas ka oma arvamus? See nüüd küll ei lähe. Tuled oma vastuolude puntraga varsti mäest alla, nagu neid isemõtlejaid ennegi on tulnud. Meil on kindel loosung: kes pole meie poolt, on meie vastu. Soovita siis kedagi kuulekamat? Soovitasin. Kes läks ja jäi, kes sattus Tõe rataste vahele. Mul aga jäigi poliitikasse minemata ja praeguste erakondade hämaraid mänge jälgides olen õnnelik, et sellise valiku tegin. Paljud siiski nii ei mõtle. Kuulsin hiljuti ühest küla uusrikkast, kes valimata vahenditega oli varanduse kokku kraapinud, euroabi toel külla seltsimaja ehitanud ning lasknud suure tänuvõlglasena end Riigikokku valida. Erakonnale oli ta nagu kingitus. Võttis kilekotiga kaasa tundmatu päritoluga hõbeseekleid, oli ustavaks tankistiks hämarate annetuste vahendamisel. Saadikupuutumatus ja valevandumine aga päästsid kohtupingist. Kasulike valikute tegemisel on ka teistsuguseid variante. Üks tuttav talumehike tegi mulle selgeks, et kui tahad ikka oma pudulojustele ja põllulappidele eurotoetusi saada, astu kiiresti valitsevasse erakonda, lehvita isamaalist lippu ja tõrva vastaserakonda. Pea meeles, et seda märgatakse. Riigi palgale võetud poliitiliste nõunike salasilmad oskavad hästi musti lambaid valgetest eristada. Kui aga tuuled peaksid pöörduma ja esimesed heidetakse, võid erakonda vahetada nagu libe kameeleon värvi. Meenub, kuidas Kagu-Eesti talupojad sajandite tagant üle Vene piiri käies parema elu nimel tihti usku vahetasid. Selle päikese all on aga harva midagi uut. Alanud on uus võimule pürgimise ja usutunnistuse muutmise aeg. Sedakorda küll ainult linnade ja külade tasandil. Lahingumoona varumine käib aga juba ammu, kaevatakse poliitilisi kaitsekraave ja kindlustatakse tagalat. Mõni agar valitseja tahaks trobikonna riigikontoreid pealinnast maale laiali puistata, mõni jälle taastaks tsaariaegse raudtee. Kasulikke valikuid võib lihtsamaltki teha. Mustamäe parkmetsa puud on tihtilugu kirevaid oravate pilte täis kleebitud. Pärisoravad hüppavad kõrgematel okstel ega mõista, miks just pähklipureja maskotiga maskeeruvad värbajad nende pesapaigas poliitkoosolekuid peavad. Neile ei tule pähegi, et prii vorstijupi ja tassi kuuma tee eest püütakse lihtsameelseid möödujaid spordipäeva sildi all parteisse meelitada ning uskuma panna, et ainult koos oravatega saba liputades olemegi õige pea viie rikkama riigi hulgas… MATI NARUSK |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||