|
||||
Nr 5 (1082) Neljapäev, 31. jaanuar 2013 |
||||
|
Arhiiv |
Tänavune aasta on Eestis pühendatud kultuuripärandile. Kultuuripärand on väga lai mõiste. Pärandit on täis kogu Eesti. Peaksime seda tähele panema ja hoidma. Pole kahtlust, et Eesti on Tallinna poole kaldu. See on olnud küll sihilik, kuid varjatud regionaalpoliitika, et maakondadest on riigiasutused päris ära viidud või siis ühe-kahe inimesega alles jäetud. Talumajadest on haritud tööealine inimene läinud pealinna või selle ümbruse kitsukesse korterisse elama, sest suurlinnas on töö leidmine lihtsam. Paljud on raha pärast tööl välismaal. Kodukoht on armas, kuid laste tuleviku nimel minnakse ära. Naljakas, et samal ajal on tekkinud seltse, MTÜsid, kogusid, kes oskusliku projektide kirjutamisega on maainimestele (põhiliselt vanurid või puudega inimesed ja töötud) justkui appi tulnud. Neid projektitajaid ei saa süüdistada, sest on ju öeldud, et endale tuleb töökoht leida ja projektidest saadakse raha. Kui palju on Eestis võõra rahaga loodud kiigeplatse? Milleks küll raha vaja oli, külapoisid ehitasid vanasti ise. Peetakse koosolekuid ja seminare ning koolitusi. Nende väärtus on väga väike, sest ikkagi kaovad kauplused, koolid, lasteaiad, perearstid, bussiliinid… On selline sõnapaar „abikõlblikud projektid“. Tingimusi otsides võibki kirjutada abikõlbliku projekti, ja kui raha tuleb, siis seda huugama panna oskab igaüks. Paljudes linnades, külades ja maal käies on tunne, nagu oleks sõda just lõppenud. Majad on lagunenud, uste ja akendeta või kokku kukkunud. Igat seesugust varianti näeb Eestimaal. Ei saa aru, miks lubatakse linnades majade aknad laudadega kinni lüüa. Suures erastamistuhinas ilmusid välja omanikud, kes lõid üürnikud välja ja siis unustasid või müüsid oma kinnisvara edasi. Väga imelik, et kohalik omavalitsus ei saa nõuda, et kinnisvara seis vastaks projektile. Meil ei ole kinnisvara sundkindlustust, kuigi võiks olla. Küll mõlgutatakse mõtteid kinnisvaramaksu sisseseadmise üle, mis käiks aga meie vaesele rahvale üle jõu. Sundkindlustus oleks etem, kindlustusfirma ei võtaks lagunenud hooneid kindlustadagi, enne tuleks nad korda teha. Kõrvalmajades oleks julgem elada, sest kindlustada tuleb ka kolmandate isikute suhtes. Kui rääkida projektidest, siis detsembri lõpupäevil kirjutati hiigla heast asjast. Valga, Võru, Põlva ja Tartu maakonda pannakse üles 16 kollast umbes kuue meetri kõrgust aknakujulist raami. Projekti eelarve on umbes 106 000 eurot. Kelle raha see on? Kui ei ole Eesti maksumaksjate, siis on see teiste riikide maksumaksjate raha huugama panek. Eesti loodusesse ei sobi sellised monstrumid, millel pole mingit mõtet. Ei saa aru, kuidas need kollased aknaraamid piirkonnale mingilgi moel tuntust ja külastajaid toovad. Meie vaatamisväärsused, kui need on korras ja huvipakkuvad, leitakse üles ka National Geogrphicu kollase kaanevärvi reklaamita. Koostööprojekt, mida veavad Lõuna-Eesti Leader-tegevusgrupid, kelle partnereiks on kohalikud turismiarendajad ja ajakiri National Geographic. Asi selge. Kuid selge pole see, kuidas Hollandis 12 akent teemamarsruudiga pooleteise aasta jooksul suurendasid külastajate arvu kaks korda. Ei saa aru, miks need aknaraamid küll peaksid külastajaid meelitama. Pigem risustavad loodust. Üle-eestiliseks tähelepanu keskmeks sai Võru, kui teatati, et majad, kus on tehtud fassaadisoojustus, saavad kunstnik Navitrolla joonistused ja seda koguni tasuta. Kui see uudis teoks saab, siis Võru maine mitmekordistub. Tegemist pole enam mingi Eestimaa äärelinnaga, vaid „seda linna ma tean, seal on majadel Navirolla maalid“. Neid peab kohe ise nägema, sest Navitrolla on paljude meelest suurepärane kunstnik. Eesti oma idee. Hästi mõtestatud idee. Kortermajad, kes panustavad soojuse kokkuhoiusse, saavad väärilise tasu. Taimi Käos |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||